Bibo ergo sum

2010-05-23T13:17:00.000-07:00

Ühesõnaga see blogi enam selles vormis ei jätku. Ehk kunagi teen seda nalja uuesti, kuid ilmselt mitte lähitulevikus.

Thank you for your time =D

sööme oma sõnu

2010-05-23T13:15:00.000-07:00

Nojah, mu mitteformaalne lubadus siin korralikult kirjutama hakata on natuke feilinud. Seega üritaks selle nalja ametlikult ja pidulikult ära lõpetada. Põhjuseid on mitmeid, nendest üks järgmine.

Noh, ja võib-olla olen natuke laisk kah. Aga see selleks, alustame siis lõputseremooniaga.

Akadeemiline perspektiiv:
Noh, täname seda kooli ja kõiki neid inimesi, kes on mulle andnud selle võimaluse siin ennast akadeemiliselt täiendada. Kuigi ma seda varem väga uskuda ei tahtnud, siis IB natuke muudab inimeste õpiharjumusi jms. Mitte, et ma oleks enne täiesti null koolitööde osas olnud, aga siin (loe: IBs) võin ma rahuliku südamega öelda, et suhtumine töösse ja õppimisse on muutunud, paremuse suunas. Võib-olla olen ma järgmise aasta lõpuks isegi keskmise esmakursuslase tasemel selles suhtes. Kui seda mitte, siis keskmisest Kalamaja jorsist kindlasti pühendunum. Ja noh, IB on väljakutse ja seda heas mõttes. Hetkel ei kujuta küll ette, kuidas ma A-level'ites igavusse poleks surnud. Ilmselt kõige paremini saavad sellest muidugi aru need, kellel ise veel need toredad 365 päeva ees seisavad.

Inglismaa ja selle kodanikud:
Ma ei saaks öelda, et ma seda riiki tohutult armastaksin. Peaaegu ükski välismaalane, kes mõnest normaalsest riigist (Eesti, Saksamaa, Tsehhi, Venemaa) tuleb nõustub minuga ilmselt. Ilmselt mängib siin natuke rohkem rolli see kool, kus me oleme, ja see linn, aga siiamaani ei kujuta ma näiteks oma tuleviku siin absoluutselt ette. Alustades kõikidest nendest health and safety reason'itest lõpetades essex-boy'de ja essex-girl'idega (ega tegelt ei piirdu see Essex'iga, kuuldavasti laienevad need omadused peaaegu tervele Inglismaale). Vahetevahel on imelik mõelda, et nende inimeste elud piirnevadki selle linna ja riigiga ning see tekitab vähemalt minus kaastunnet. Ning kõigile targutajaile, ma tean, et ilmselt räägiks sama juttu ka iga inglane, kes peaks kuskil võõras riigis viibima, aga toredam on mõelda, et see on üks natuke imelik riik. Aga eestlaste tituleerimine rõvedateks ebatolerantseteks natsideks on väike liialdus. Võrreldes mitmetega, ei tunne ma ennast rõveda ebatolerantse natsina, ei ei. (see ei olnud iroonia)

Boarding house'i tüübid:
Tegelikult olen ma üsna õnnelik, et ma just sellesse boarding house'i sattusin, sest paljud inimesed siin on üsna lahedad ja mõni isegi natuke lähedane. Ilmselt juhtuks see muidugi igal pool, aga need tüübid on üks põhjus, miks ma ikkagi tahan siin olla ja siia tagasi tulla. Imelik on mõelda, et aasta pärast ei näe ma enamusi neist ilmselt kunagi (praeguste U6 IBkatega muidugi juba on nii), mis tähendab jälle üht hunnikut hüvastijätmisi. Samas on mul seda hüvastijätmise ja ma-ei-näe-sind-enam-ilmselt-pikka-aega-või-mitte-kunagi koha pealt on mul praktikat üsna piisavalt olnud ning õnneks on tänapäeval leiutatud Facebook ning võib-olla saan ma kunagi piisavalt rikkaks, et natuke reisida kah.
Teisest küljest ajavad osad neist vahepeal üsna närvi ka oma ebatolerantsusega teiste inimeste suhtes ja oma imelikus keeles rääkimisega. Ma ei tahtnud uskuda, et mul võib mingi keelebarjääriga probleeme tekkida, aga ilmselgelt jääb mu saksa- ja venekeeleoskus kohati ebapiisavale tasemele.Tore on, et mul mingil tasemel keeleloogika on ning enamlevinud sõnad nagu rauchen, drinken ja muschi nüüdseks selged. Lihtsalt, minu loogika ütleb, et kui sul on inimesed erinevatest riikidest, siis võik üritada vähemalt inglise keeles rääkida. Noh, ja selle rahvuste tasemel nalja võiks kah ära lõpetada. See ei ole väga normaalne, kui üks venelane ütleb teisele, et ta ei ole enam õige venelane, kui eestlasega aega veedab,

Boarding house'i staff:
"Thank you for nothing" oli see, mis riputati Mr Rees'i uksele (pärast tema nime mahakiskumist) ning ma juba mõtlen oma järgmise aasta üllitisele. Jah ma saan aru, et "piiratud sotsiaalne elu" (nõnda põhimõtteliselt promotakse boarding'ut) võib tagada suurenenud akadeemilise pühendumuse, aga kui sa ei ole pilu või nerd, siis tekitab see pigem trotsi. Täna näiteks sain sõimata, et jätsin Felix'i ja Flo kahekesi linna, sest nii ei olnud kokku lepitud. Ilmselgelt hakkavad nad pargis keppima esimese asjana, mistõttu nad saavad lapse ja nende elud rikutakse ära. Vähemjaburamat põhjendust ei suuda ma välja mõelda. Noh, ja siis küsitakse, et ma põhjendaks ära, miks peab osade inimestega hüvasti jätma, kui selleks oli terve aasta aega ja ega see midagi paremaks ei tee. Ja miks ma pean kooli territooriumilt väljas oma jooksu tegema. Ja et kui ma ei ütle neile iga kord, kui ma uksest välja lähen, et kuhu minek ja kui kauaks (see tuleb niivõinii ühte raamatusse iga kord kirja panna - a la "sitting on a bench - 1500"). Ja ükski tüdruk ei tohi ülemisele korrusele minna ja toa uks peab olema lahti (again, kuna ilmselgelt toimub eelkirjeldatud stsenaarium). Veits selline vanglatunne tekib ja ma ei imesta, miks siin seetõttu nii palju lõhutakse (te oleks pidanud nägema seda maja exeat'i lõpus - lilleveed olid salapärasel kombel kollakaks muutunud, court yard oli, hmm, tunnistajaks destruktiivsele tegevusele jne). Vahetevahel on tunne, et need eelmise aasta sakslased peaksid korra tagasi tulema ning korra majja lööma (some say, that Mr Rees' hair was dark brown before them). Mitte, et ma mingi anarhist oleksin, aga kuigi teie elud võivad olla nii armetud nagu nad on, ei ole seda alati vaja noorte inimeste peal välja elada. See EI OLE motiveeriv.

Kas ma tegelikult tahan siia teiseks aastaks jääda:
Jah. Nii lihtne vastus ongi. Esiteks, kõik, mis ei tapa teeb tugevamaks ja kuigi Tim ütles, et see on vale elufilosoofia, siis ma ei kavatse "alla anda" Mr Rees'ile, Mrs Cockins'ile jms, kes näevad ränka vaeva, et inimeste elusid kohutavaks ja stressirohkeks muuta. Ma usun, et kõik need head asjad kaaluvad üles nende paari inimese tegevuse. Lisaks armastan ma IBd liiga palju, et sellest ära öelda (ei, ma ei ole massohist, aga see on umbes nagu maraton - võib ju raske olla, aga kui lõpetad edukalt oled enda üle tohutult rahul - vms). Pluss tahaks tõestada mõnele skeptikule, et ma ei ole mingi taunik, kes ilmselt kogu selle asjaga hakkama ei saa.
Ja teiseks, ma usun, et ma saan siin enda kohta üsna paljut õppida ning muuhulgas õpin hindama Eesti Vabariiki, ilmselt ühte lahedaimat kohta maailmas :D Päriselt kah.

Kes on Tim:
Mr Woffenden on üsna lahe mitmel põhjusel. Esiteks on ta väga hea õpetaja ja veel parem IB õpetaja. Tema koduleht http://www.ibexpert.co.uk/ on muidugi natuke naljakas, aga suur osa sealsest on tõsi kah. Ma ei kujuta ausalt öeldes väga palju paremat IB ajaloo õpetajat ette. Ja lisaks sellele on ta ilmselt ainuke õpetaja, keda saab veits usaldada kah. Hullult närvi ajab kohati see, kui mingisugusest suvalisest vestlusest nopitakse mingid asjad välja ning saadetakse e-mail'idena laiali ning siis Mr Rees vms hakkab jälle mölisema. Tim seda ei tee ning temaga vestlused on selles suhtes natuke mõttekad kah, kuna vastuseks ei tule mingi mõttetu möla, millest kummalgi osapoolel kasu ei ole.
Natuke kahju on, et ta järgmine aasta parematele jahimaadele suundub, kuid ausalt öeldes ma ei süüdista teda.

riikidest-rahvustest

2010-02-07T14:56:00.000-08:00

Kuna ilmselgelt olen ma väga entusiastlik sildistaja ja stereotüüpide looja, siis võtan kokku selle, kuidas erinevad inimesed on mind pannud oma riikide kohta üht või teist moodi arvama.

Saksamaa:
Ma tean, et see tundub natuke liialdamisena, aga sakslased on natuke natsid. Ma tahaks väga loota, et see on pigem mingi noorte inimeste patriotism kui tõeline poliitiline pühendumus (kõlab naljakalt, aga teada on, et tõlkijat minust ei saa). See aasta jääb see muidugi enamasti normaalsuse piiridesse. Kui normaalsus tähendab haakristide joonistamist igale poole, pilude mõnitamist, natsilugude kuulamist/laulmist, natsimarsi tegemist CCF (kombineeritud kadetijõud - mingi sõjaväeline teema siin ja mujal koolides) "sõdurite" juures ja igal pool mujal jms. Eelmine aasta oli lugu muidugi natuke hullem, kuna nendel sakslastel, kes lõpetasid, oli tore komme natuke purjus peaga suvalistele inimestele peksa anda (ok, Graham'i-tüütu ja stereotüüpse nohiku- puhul ei imesta, aga ka näiteks Jan'i Tshehhist, kes räägib muuhulgas ka saksa keelt ja on igati normaalne tüüp pidi ka eelmisel aastal väga palju kaklema) ja absoluutselt kõike võimalikku boarding house'is lõhkuda. Seega tühjad tulekustutid, seebihoidikutest ketid läbi WC jms on üsna nõrk.

Natuke muusikat: http://www.youtube.com/watch?v=QwrSuiPsAL4&feature=PlayList&p=A53E2D0F104D3111&index=0&playnext=1 ja mingi Adolf Hitler undser Führer

Venemaa:
Hea küll, ütlen kohe, et ma ei vihka otseselt venelasi, kuid kohati on neist natuke keeruline aru saada. Kuigi ma üritan igasugused poliitilised-ajaloolised-jms vestlused juba eos maha suruda, siis natuke väljavõtteid võiksin ju sellegipoolest tuua.

"Russia fights against fascism"
"Gorbachev was the worst leader of the Soviet Union"
"The Bronze Soldier commemorated the victory against fascism and you had no right to destroy it"

Tegelikult on neid üsna palju, kuid keerlevad enamasti esimese ja kolmanda ümber. Nojah, ilmselgelt on venelased kõige mittefashistlikumad inimesed maailmas.
Natuke rahateemalisi väljavõtteid kah.

"Yeah, only rich people live in Moscow"-"I'm quite sure that you're generalising - there must be loads of poorer people as well. Like, who is a rich person to you? Someone who earns over 20000 rubles a month?"-"No no no, those people are VERY rich"

Teisest küljest, kui su isa omab kahte suurt terasetehast, siis on ta suhteliselt vaene võrreldes su parima sõbra isaga.
Ja võibolla on see väikene üldistus, aga statistiliselt kardab kaks kolmest venelasest žiletti piisavalt palju, et peab normaalseks seda sihtotstarbeliselt mitte kasutada.
Ja loomulikult, Moskvas oli mullet kaks aastat tagasi suur moeröögatus ja mõnede arust siiamaani.

Aafrika:
Jah, ma tean, et Aafrika ei ole üks riik, aga kui keegi suudab mulle välja tuua erinevusi Nigeeria ja Ghana vahel, siis tehke seda.
Need aafriklased, keda mina tean on kõige haigemad seksmaniakid keda ma kunagi näinud olen. Kuna siin lugejaskonnas on inimesi, kes ei kuulu vanusegruppi 16-26 (andeks, proua Kase), siis ma ei hakka parem oma argumenti laiendama, aga eeldatavasti on teil kõigil mingil tasemel kujutlusvõime olemas. Ning jah, meil on ka "no sex before marriage" tütarlaps olemas, kes on selles suhtes oma eelmisel aastal lõpetanud venna vastand.
Millegipärast ei meeldi neile rassistlikud naljad ja lood stiilis "jump down, turn around, pick a bale of cotton".

Tšehhi:
See on ilmselt riik, mille üle on raske mitte uhke olla. Ja kuigi ma ei taha mingeid üldistusi ühe inimese põhjal teha, siis esimene erand tuleb siit: kolm pinti õlle pint korraga veejoa stiilis järjest ära juua on normaalne.

India:
Teine erand. Hea küll tüüp, ma saan aru, et sa tuled riigist millel on maailma suurimaid sõjavägesid ja suur GDP, aga India ei ole Eestist arenenum riik. See on minu jaoks argument, mis ei vaja tõestust, aga mitte keskmise (loe:ainukese, keda ma tean) indialase jaoks. Ning ka Eestis on ilusaid naisi.

Pilud:
Nojah, kuigi IDEAl üritasid mulle mingid lõunakorealased selgeks teha, et Jaapan, Korea ja Hiina on kolm erinevat riiki (Põhja-Korea ei ole riik), siis ma ei saaks öelda, et ma neil väga palju vahet teeks.
Hea küll, tegelikult ma peaks pilude hulgast välja arvama kaks korealast, sest nemad on natuke tsiviliseeritumad inimesed, kui ülejäänud (Hong Kong'ist ja üks vist oli päris Hiinast kah). Seda, mida tsiviliseeritus minu jaoks tähendab, võite ise mõistatada.
Pilud on tegelikult nagu tavalised inimesed, lihtsalt natukene teistmoodi. Neist võiks mõelda, kui rahvusest, mis koosneb 1 miljardist Kari Kalk'ist, kes käituvad nagu Jaapani multifilmitegelased ja kellel on aju normaalse inimese tasemele arenenud.
Ja tsensuur ilmselgelt toimib, tsitaat selle kohta on lõpus.

Ja lõpp on nüüd, kuna mul kaob Internet kohe ära ja paar tsitaati tahavad jagamist.

12-aastane Hiina tüdruk, kelle sünnitunnistus ütleb, et ta on 16-aastane:"Yeah, at first this country was really weird for me. For example, I hadn't heard anything about sex before I came here".
Jan:"You still don't know anything about it."

Felix käis Flo'd kell pool 12 ära saatmas ning tagasi saabudes küsis Mr Rees
"Did you get any hanky-panky...some hankidy-pankidy?" (me pole siiamaani aru saanud, mida ta sellega mõtles, aga ilmselgelt on ta natuke nagu see tüdruk Skins'ist, kes on kuulus oma väljendite a la surfing and turfing poolest)

Mr Jenkins tegi Bruno akna all suitsu ning Bruno, Felix ja Max tegid köhatusi, et talle natuke piinlikust valmistada. Mõni minut hiljem tuleb Mr Jenkins nende tuppa ja ütleb:
"I think you guys need some coughing pills - I brought you some" (ja ta reaalselt andis neile köhakomme)

Kõnnime linnas Max'i ja Felix'iga
Felix:"You want a Dr Pepper?"
Mina:"Yeah, sure."
Felix:"Take those as well" (ma ei mäleta, mis need täpselt olid)
Mina:"You're quite generous today..."
Felix:"Yeah, I stole them from the tuck shop"

Mr Pritchard:"Could you wait for a second - I have to text to this 17-year old girl. She's pretty hot."

Järgmine nädal tuleb sündmusterohke - siis on vb millestki päriselt kirjutada. Loodan, et nautisite oma aja raiskamist.

kuidas olla õige Essex'i oss

2010-01-17T05:57:00.000-08:00

Kindlasti on iga väikese Pääsküla/Jüri/vms ossi jaoks vähemalt korra elus kerkinud küsimus: kuidas olla oma Lääne iidolite moodi. Oleme ju kõik kuulnud nende imeelukate kohta vapustavaid legende ja sensatsioonihõngulisi lugusid. Nüüd on teil kõigil võimalus läbida virtuaalne lühikursus saamaks üheks neist, või kui seda mitte, siis tavasilmale/kõrvale/ninale eristamatuks.

1) Üks suurimaid takistusi kõikidele välismaalastele on keel. Jah, tuleb tõdeda, et peale purjus Anna Karolini ei suuda ükski eestlane saavutada piisavat taset, et rääkida enam-vähem puhast cockey't. Samas, ei ole põhjust muretsemiseks. Toetudes sõltumatutele uuringutele, on vaja meeles pidada vaid paari fundamentaalset reeglit.
Esiteks, sõnapaar, mida kõige rohkem, ja miks mitte, läbivalt, kasutada tuleb on "fuck off". Selle maagilise fraasiga on võimalik väljendada armastust, afektsiooni, kurjust, viha, sõbralikkust jne. Tegelikult, ei ole olemas emotsiooni mida ei saaks väljendada "fuck off'iga".
Samas, tuleb tõdeda, et jätmaks endast eriti head ja autentset muljet, on ka teisi väljendeid, mida tuleks liiga palju kasutada. Näiteks "sorted" või "cheers, mate".
Kõige eelneva puhul on kohustuslik silmas pidada, et konsonante perfektse Essex'i ossi kõnes ei ole. Eelnevate näidete puhul oleksid häädusviisid järgnevad: "fa-ooh", "sooh-eeh" ja "cheeh-mah".

2) Teine tähtis asi, mida meeles pidada, on inimeste poole pöördumine. Ainukesed, kuid samas üsna universaalsed, pöördumisviisid on vastavalt soole "mate" ning "sweetheart" või "darling". Neid saab ja tuleb kasutada absoluutselt iga inimese puhul, olgu ta su sõber, vaenlane, suvaline inimene tänaval/pubis, ametivõim, baaridaam vms. Nagu paljude muude aspektidega õige Essex'i ossi elus ei tohi endale seada limiite. Lihtsuses ja universaalsuses peitub võlu.

3) Rääkides lihtsusest ja universaalsusest, siis iga algaja Essex'i oss peaks unustama elemendid oma elus nagu vastavalt olukorrale riietumine ja hügieen.
Riietumise puhul on ossi elu imelihtne. Vaja ei ole muud, kui ühte paari dresse. Sellise imelise riietuse võlusid on pea võimatu üles loetleda. Need ei vaja pesemist, neid saab kasutada igas olukorras ning igal aastaajal ning olgem ausad, dressidega oled sa automaatselt "üks nendest".
Mis puutub hügieeni, siis see on nõrkadele. Kuna ilmselt elad sa endiselt oma emaga ning töötad ehitusel või mõnel muul madalapalgalisel töökohal, kuna su haridus muud ei võimalda, siis on enda pesemine üsna ebavajalik tegevus, kui just ema peale ei käi. Ja kui käib, siis "fuck off" aitab alati.

4) Lisaks eelnevale tasub meeles pidada ka põhilisi elemente osside moraalikoodeksist.
Esiteks, mingil veidral põhjusel, mida mitte keegi ei tea, ei tohi üks õige mees kunagi oma tulemasinat jagada. Ja nii ongi. Kõike muud tohib ja kohati peab, aga tulemasinat mitte. Tulemasin on mehe kõige suurem au ning seda ei tohi ükski teine mees puudutada.
Teiseks, haridus on nõrkadele. Seetõttu, hoolimata sellest, et su hariduslik taust on niivõinii nullilähedane, näita seda igal võimalusel välja. Kui vajadus tekib, siis näita, et sa ei oska isegi 20-e piires arvutada. Et see kellegi kõrvust (ja ninast) mööda ei läheks, siis kasuta julgelt oma sõrmi ja varbaid tehete lihtsustamiseks.
Kolmandaks, Inglismaa on kõige parem riik maailmas ja Essex ning East London on Inglismaa elu keskus. Ignoreeri kõikide teiste riikide olemasolu, väida pidevalt, et inglased võitsid Teise maailmasõja ja ameeriklased on jobud. Et su ajalookäsitlus kokku võtta, siis on vaja veel teada, et Hitler oli paha ning sellega peaks ideaalis su ajalookäsitlus piirduma.
Neljandaks, kui sa oled endale mingi valemi läbi leidnud naise, kes on samuti East London'ist või Essex'ist pärit ning oled kulude kokkuhoiupoliitika tõttu noor isa (eelistatavalt mitmekordne), siis on täiesti OK sebida suvalisi teisi naisi, hoolimata vanusest, ning rääkida enda omast kui hoorast.

5) Viimaseks tasub hoolitseda oma imidži eest. Ka see on üsna lihtne, kui sa oled vähegi ameerika kriminaalse sisuga filme näinud. Kui vähegi võimalus tekib, siis räägi täiesti suvalistele inimestele, kuidas sa vanglas oled olnud ja kokaiiniäriga tegelenud. Sellega teenid sa imelihtsalt kaasosside austuse ning kui keegi kahtlema hakkaks, siis on alati võimalus öelda "fuck off".

Loomulikult on ühe korraliku Essex'i ossi loomus palju keerulisem ja mitmekihilisem, vähemalt nende endi arust, kui julgen garanteerida, et järgides eelnimetatud viit punkti on teid raske oma iidolitega segamini ajada. Jätke lihtsalt meelde, et lihtsuses peitub võlu ning "fuck off, sweetheart" ja kõik on "sorted".

draamat ei ole ja draamat ei tule...

2010-01-14T06:22:00.000-08:00

...sest IBs on natuke keeruline väga paljude uute inimestega tutvuda ja boarding house, well, üleekspluateeritud või mitteahvatlev. Hoiame silmad ida suunas lahti, kuigi Siberi metsamassiivid on deterrandid.

Natuke nohiklikel teemadel siis pigem - seda oskan ma ilmselgelt kõvasti paremini. Nimelt oli meil kirjanduses/inglise keeles esimene "kursusetöö" (jätkan oma estofiilset obsessiooni kirjutada vaid eesti keeles, mistõttu on siin palju ebatavalisi ja potentsiaalselt eksitavaid ja kohati mitteeksisteerivaid sõnu) osa - individuaalne oraalne presentatsioon. Kõigile neile, kellele IB ühtki kellukest tilisema ei pane, siis IOP on kuni 15-minutiline presentatsioon vabalt valitud teemal eelnevalt läbitud teoste põhjal. Mina valisin järgneva: "How does Oscar Wilde use the themes of marriage and romance to reflect the contemporary society in “The Importance of Being Earnest”". Ma eeldasin suhteliselt kõrget skoori, kuna olin selle nimel ebatavaliselt palju vaeva näinud (koolipäeva lõpuks olin ma viimase 56 tunni jooksul 4 tundi maganud ning eelneval ööl üldse mitte) ja vähemalt mulle tundus, et talle enam-vähem meeldis see. Seda suurem oli minu pettumus, kui sain just teada, et ma sain 23 punkti 30-st. Hea küll, see oli kõige kõrgem skoor klassis ja hea küll, ma olin ainuke mitte-natiivne, kes sai inglise keeles 4 punkti (seletuseks: selle hindamine käib nelja valdkonna läbi, millest üks on keel, mida hinnatakse 5 punkti skaalal) ja hea küll, see on 6 (7 on kõige kõrgem hinne), aga ma olen sellegipoolest natuke pettunud. Tema põhjendus oli see, et alumise tulbani (igast valdkonnast siis 80+%) ei jõua praktiliselt mitte keegi ja nad ei taha inimesi üle hinnata. Nojah, mind natuke hoiatati, et nad annavad suhteliselt madalaid punkte sisestel hindamistel jne, aga selle asja pahupool on see, et kõik need koolid, kes suhteliselt kõrgeid skoore annavad tekitavad oma õpilastele tuntava eelise. Seda enam, et näiteks see sama IOP andis 15% minu lõplikust hindest. Ma tean, et see ei ole päris maailma lõpp, aga natuke halb algus sellegipoolest.

Natuke lõbusamatel teemadel - lumi. Nimelt, siin on 30 aasta kõige lumisem ja külmem talv, mis tähendab seda, et neil on siin viimase nädala jooksul kuni 10cm lund olnud, liiklus ja ühistransport on halvatud, meie kool oli siin regioonis üks väheseid, mis lahti oli ja isegi siis olid kohal vaid viiendik õpilastest/õpetajatest, paaril päeval ei tohtinud välja minna, kuna see oleks ohtlik olnud (!) jne. Mulle ja paljudele teistele välismaalastele oli muidugi kõik see üsna naeruväärne, aga mis teha.
Esmaspäevasel kogunemisel oli direktor väga uhke selle üle, et kooli suudeti lahti hoida (sest jah, -3 kraadi ja natuke lund on katastroof), mida ta põhjendas suure motiveerituse ja lumesaha olemasoluga (!). See, kas koolil, mis asub kohas, kus kõige hullemal juhul sajab paar päeva natuke lund on vaja kulutada raha lumesaha ostmisele on iseküsimus, aga ilmselt nemad teavad paremini. Seda, et tegelikult hoiti kooli ametlikult lahti vaid seetõttu, et koolirahasid läbi kindlustuse keegi tagasi nõudma ei hakkaks, loomulikult ei mainitud. Nagu ka seda, et tegelikult pandi iga päev kooli kella 2st kinni, mida ei loeta aga kooli täielikuks kinnipanekuks, kuna nad jõudsin pärastlõunase registratsiooni ära teha. Turumajandus ja bürokraatia on ikka toredad asjad.

Veelgi lõbusamatel teemadel, aga väga lühidalt. Reedel ja laupäeval oli tulering sakslastega ning jah, veejuga oli kaa. Kohati kaks korda järjest ja pint korraga. Tore oli.

Ametlikematel teemadel. Meil oli ühikainspektsioon, mis oli natuke naljakas. Põhimõtteliselt on asi nii, et iga kolme aasta tagant korraldab mingi organisatsioon koolide ühiselamutes inspektsiooni, annavad siis oma hinnangu ja soovitused.
Mr. Rees võttis seda muidugi üsna tõsiselt. Esiteks pidas ta pooleteisetunnise (ma ei liialda) loengu teemal mida kõike head nad teinud on ja kui tore see maja on ning vihjas umbes kümme korda, et me ikka kõike seda meeles peaksime, kui keegi meilt midagi küsib.
"And they are interested in what you have been doing over the weekend, then don't just answer that nothing. Even if you've played a new video game then tell them so and talk about the game and how it develops your creative side."
Seejärel valis ta juhuslikkuse põhjal välja inimesed, kes läheksid selle inspektoriga intervjuule ning nendele rääkis ta veel, mida täpselt öelda tuleb jne.
Ma ei saaks tegelikult öelda, et keegi oleks hullult korralikuks hakanud või läbi lillede asjadest rääkinud ning seda huvitavam oli see, kui saime teada, et meie maja hinnati "väljapaistvaks" ning ühtegi soovitust nad anda ei osanud. Siis tuli tunniajane (ma ei liialda, ausõna) loeng teemal kui tublid me olime ja kuidas tema on ainult tüürimees, kes laeva juhib ning meie töölised masinaruumis (pfff....) jne. Aga motiveerida ta oskab:
"So I think that there is a reason to celebrate this great achievement. I'm not sure when but it's probably going to include some food..."
"...and beer?"
"Well, maybe we might slip in some odd drinks as well"
Küsite veel, miks mulle see maja suht meeldib?

Ja natuke tsitaate kah. Hoiatus: mõlemad sisaldavad viiteid neegritele ja orjadele.

Mr Carr: "So I have a good example of perfect competition. When I went to Libya I saw this street full of those businesses..."
Õpilane: "Slave market?"
Mr Carr: "...which sold some HOMOGENEOUS PRODUCTS..."
Õpilane:"Well, black people are quite homogeneous"
Mr Carr: "Marti! You Estonian racist - I was talking about tea."

Mr. Wignall: "Wait Vincent, you have to FOLD your bed linen before you put it into the baskets. I'm sorry but you don't have any slaves here to do it for you." (Vincent on Ghana'st)

Kõikidele martimaniakkidele

2010-01-11T11:42:00.000-08:00

Varsti kirjutan midagi, ausõna.

Sisutihedat talve soovides,
Marti

Jõuluõhtusöök

2009-12-10T03:55:00.000-08:00

Niisiis, nüüdseks juba mõni päev tagasi toimus kohalviibivate õpilaste jõuluõhtusöök, mida oodati suure huviga. Seda seetõttu, et eelmistest aastatest on paljudel väga häid mälestusi ja selle õhtu üldkonseptsioon on samuti üsna meeldiv. Üritan siis mitte alkohooliku muljet jätta ja kirjutan järgmise lõigu kohevatest (laiemalt tuntud kui üks f-tähega algav sõna inglise keeles) jõuluväärtustest, võib-olla.
Kuna inimestele meeldib siin kogu oma elu minutilise täpsusega ära planeerida, siis oldi ka päev enne jõuluõhtut uhked selle üle, et kõik on planeeritud-broneeritud ja seega peaks jõuluõhtu tulema meeldiv, vaimukas ja lõbustav. Pullifekaal! Otse loomulikult suutis keegi Kõrgtänaval mingi kaabli läbi lõigata ja tekitada Einestamissaalides jõulõike (oi, kuidas mulle eesti keelde tõlkimine meeldib). Seetõttu otsustati esialgu see üritus ära jätta ja kutsutud külalistele öeldi ära. Sellegipoolest ei tahetud seda täiesti ära jätta ning Mrs.Rees alustas organiseerimistöödega, mille käigus tekitati Memoriaalsaali uus toimumispaik. See võib küll kõlada üsna lihtsalt, aga mõne tunni jooksul tekitada ühte saali (karume meeles, et see kool on üsna suur) uus ja dekoreeritud õhtusöögipaik umbes sajale inimesele ning organiseerida sinna toit (!) on kõike muud kui lihtne ülesanne. See sisaldas dekoratsioonide viimist Einestamissaalidest Memoriaalsaali, laudade toomist Julgusehallist ning Mrs. Rees'i poolt linna pitsakohtade läbikammimist ning 100 pitsa tellimist (mida ilmselgelt ükski koht üksinda ei suutnud käsitleda). Aga hakkama saime/saadi.
Õhtusöök ise koosnes kahest osast: õhtusöögist ja hilisemast koosviibimisest Tuuleveski Mäel. Esimene osa oli võrreldes eelmise aastaga natuke nutusem, kuna veini pakuti ainult piiratud koguses. Seevastu eelmine aasta oli seda kõvasti rohkem olnud ja võis võtta nii palju kui süda soovis. Põhjus, miks see kord alkoholipoliitikat natukene reformiti peitus selles, et eelmine aasta suutis üks tüüp laua taga oksendada - ja seda direktori läheduses. Tsiteerides Mr Rees'i:
"So guys, couple of things about alcohol. 6th formers are this year allowed to drink up to two glasses of wine. So, everybody is going to get a ticket and you are not allowed to take more than one glass before the dinner and one after. The reason for this, as you probably know, is that we had some unpleasant experience from last year when couple of lightweights couldn't drink responsibly and therefore we have to limit this privilege you've been granted. And I also expect you to drink responsibly in the Mill Hill after the dinner or otherwise you are going to lose this privilege the next year."
Seega sain mina õhtusöögil vaid neli ja pool klaasi veini - seda muidugi seetõttu, et sakslased otsustasid mõned pudelid endale võtta ning vein sai kahtlaselt kiiresti otsa.
Peale selle väikese ebameeldiva külje oli õhtusöögi osa üsna meeldiv ja emotsionaalne. Õhtu tipphetkedest nii palju, et Josh'i kõne oli üks meelelahutavamaid asju, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Kuna aga see koosnes peamiselt siseringinaljadest (ei, ma jätkan ainult eesti keele kasutamisega) ei ole mul mõtet midagi esile tuua, kuna ühelegi lugejale need midagi ei ütleks. Teine tipphetk oli kindlasti poolimproviseeritud "pantomiimi"näidend. "Pantomiimi", sest nad tegelikult rääkisid peale jutuvestja ka teised tegelased. Kuna jälle tundus see minu jaoks kordi naljakam, kui ma siia kirjutada oskaks, siis kujutage korraks ette, kuidas Vegmann mängiks kõrgetoonilise häälega ning kostümeeritult Lumivalgekest ja saate võib-olla natuke aru, miks see nõnda meelilahutav oli.
Tuuleveski Künkal, mis järgnes õhtusöögiosale, kujunes "pidu" üsna mälestusväärseks ja meeldivaks. Lausa sentsatsiooniliseks. Ilmselt ettevaatlikusest ja krediidikrudinast põhjustatud asjaoludel oli see kord inimeste peale vaid kolm kasti õlut ja mõned pudelid veini eelmise aasta kahe-kolmekordse hulga asemel. Sellegipoolest oli see koosviibimine üsna meeldiv. Kui direktoriga väikesejutuajamine vahele jätta, kust kahest õpilasest, Mr.Rees'ist ja direktorist oli enam-vähem kaine vaid viimane, oli see "pidu" minu jaoks üks meeldivamaid kogemusi siin koolis. Mitte, et mul oleks otseselt midagi selle vastu, et temaga rääkida ja enda mainet tõugata, aga see kulutas mu väärtuslikku aega, kuna suur osa headest õlledest joodi selle ajaga ära. Ja purgist, mis mu käes oli läks osa põrandale, kuna, nagu me kõik teame, siis mehed ei suuda korraga õlut klaasi valada ja rääkida (jah, ma teen populismi apelleerides kõikidele feministidest lugejatele). See selleks, aga õhtu, mil võib enam-vähem kõike teha koos tasuta jookidega on mõeldud olema edukas. Väikestest mälestustekildudest nõndapalju, et Mrs Rees laulis koos poistega väga entusiastlikult karaoke't (mida tehti läbi õhtu) kaasates vahetevahel vähementusiastlikku Mrs Shipway'd (tüdrukute kohalviibimismaja Tuuleveski Künka majaperenaine) ja ... noh, oli veel asju, aga need lähevad hetkel tsenseerimise alla. Võib-olla mõne aasta pärast julgen veel asju kirjutada, kuigi kahtlen, kas need meeles püsivad.

Ja et "i"-le täpp peale panna, tsiteerin ülerippuvat (teen varsti uudissõnade leksikoni või midagi) Mr Rees'i järgmisel päeval Kooli Maja koosolekul:
"And about the Christmas Dinner - I think it was one of the most pleasant ones we have had. And I'd like you thank you guys that despite certain temptations your behavior was top-class yesterday as you were under enormous public display. I'm very glad that you showed to our guests that the School House most definitely sets an example to other students." (nojah, kuna tüüp ise ei olnud kah just kõige kainemas olekus, siis ilmselt ei mäleta ta paljusid asju - või see on huumor tema moodi - või me olime päriselt üle ootuste korralikud - ei, ilmselt mitte...kui, siis ainult eelmise aastaga võrreldes)

Ja neli viimast tundi on veel tulekul, siis õhtu likviidide seltsis ja varajane äratus hommikul, et ma oma kella viiesele bussile jõuaks.

üritan ainult eesti keeles kirjutada, andke imelikud sõnad andeks

2009-12-06T14:58:00.000-08:00

Mul on millegipärast selline automaatne reaktsioon, et kui mul eriti palju asju järgmiseks päevaks teha on vaja, siis parim idee tundub olevat aega mõttetult surnuks peksta. Nõnda otsustasingi jagada oma emotsioone sellest nädalavahetusest.

Et asi huvitavam oleks, alustan kronoloogiliselt valest otsast. Ehk siis meie imetoredast jõululaulujumalateenistusest. Eelmine lause peaks kõlama sarkastiliselt. Ja seda mitmel põhjusel.
Esiteks on hämmastav, et selliseid asju tänapäeva maailmas ikka veel korraldatakse. Hea küll, ma saan aru, et traditsioone tuleb elus hoida, seda eriti nõnda pika ajalooga koolis. Teisest küljest on vähemalt minu jaoks üsna naeruväärne olla mingisuguses ebatavalises pillavalt ehitatud hoones ja laulda laule ning kuulata õppetunde ja lugemisi müütilistest olenditest, mingist naisest ja juutidest 2000 aastat tagasi, kes ei saanud täpselt aru kust ja kuidas lapsed tulevad jne. Enamgi veel, seda juttu ei räägi mitte kuskilt primitiivsest trumme taguvast ja ümber lõkke tantsivast ühiskonnast pärit poolpaljas olend, vaid pealtnäha üsna haritud inimesed. Inimesed, kes tõsimeeli arvavad, et kui suure karja omasugustega koos pead langetada ja palvetada maailmarahu jms eest, siis keegi nähtamatu olend seda ka teeb. Ja seda kõikide võimaluste vastu, kuna teatavasti ei ole see nähtamatu olend inimestele siiamaani vastanud.
Teine põhjus ei ole kahjuks nõnda koomiline kui esimene. Nimelt, on neil religioossetel inimestel komme oma tavasid ja uskumisi teistele peale suruda. Näiteks mul, kes leiab, et kirik ja religioon on ühed purustavamad ja jälestusväärseimad nähtused üldse, on üsna ebameeldiv sunniviisiliselt neid rituaale kaasa teha ja kuulata, kuidas mingil huvitaval õunte ja naistega seotud põhjusel olen ma sünnist saati rikutud ja ebamoraalne inimene (!) ning muud pullifekaali. Ma usun, et lisaks mulle on näiteks inimesel, kes usub mingisugustesse teistesse olenditesse ja müüdikogumitesse, näiteks neisse, mis Indiast pärit, samuti sellise jutu kuulamine ja oma õhtu raiskamine kõike muud kui meeltmööda.

Sellele eelnev sel nädalavahetusel oli märksa meeldivam. Paraku väga palju sisulist tegevust pärast reede õhtut ei toimunud - laupäeval magasin, käisin linnas, magasin, käisin jõusaalis ning õhtul vaatasime filmi ja imestasin inimese üle, kellele tundus ratsionaalne idee õhtul oma toas sigarit teha ja nõnda suur osa ülemise korruse koridoridest sigarilõhnaga täita. Reede õhtu oli aga üsna kena, kuna otsustasime natukene vähem kainemaks jääda ja lisaks tulid reedel siia neli-viis eelmisel aastal lõpetanud õpilast.

Algas see seekord Sainsbury'st, kust muretsesime natuke jooke eelnevaks tarbimiseks. Mitte, et selles midagi nii väga erilist oleks, aga ma pidin ennast surnuks naerma, kui nägin, et Sainsbury toodab lisaks kõigele muule ka oma viina. Üsna naljakas oli näha "Sainsbury's Basic" ja "Sainsbury's Taste the Difference" tooteliine ka viinaletis. Asi ise oli üsna hea selles suhtes, et seda oli üsna hea ja lihtne paljalt juua, kuna maitse oli kahtlaselt mahe ja vähemalt esialgu tundus, et tegu on viinamaitselise veelähedase tootega. Hiljem selgus, et see toode oli minu uus-meremaalasest, lihtsustatult inglasest, joomakaaslasele natukene vastumeelne, kuid samas vägagi efektiivne. Nagu ka minu eestimaine "viljakoristus", mitteekspertidele tuntud kui "valik".
Nendest eelmise aasta lõpetajatest nõnda palju, et üks neist näeb välja nagu hipi oma pikkade lokkis juustega ja sigari-ideedega, teine oli britt, kelle näoilme on natuke ebatolerantne ja neeger, kes on minust pikem ja on ilmselt oma elus väga palju inimesi tapnud - võibolla on tegu stereotüüpidega, aga andestage mu sildistamislembesus. Ja siis on Graham, kes on täpselt selline nohik, kes on mõnest halvast keskkoolikomöödiast välja kukkunud ja kaotab ratsionaalse mõtlemisvõime pärast teist pitsi viina - liialdamata. Poiss otsustas siis hakata käituma nagu homoseksuaal ja anda kõigile raha jookide ostmiseks - olles tõsimeelsed kohapealviibimisemaja kiusamisvastase tegevuskava pooldajad sai Graham'gi vahetevahel mõne joogi. Aga ainult mõne.

Ja loomulikult ei unusta ma pikka aega vestlust mingi suvalise Essexi ehitajast ossiga (kes on 24 ja kellel on kaks last), kes pooldab Briti Natsionaliste ja usub, et parlamendis peaksid inimesi esindama lihtsad inimesed nagu Jeremy Clarkson või Lembit Öpik (!!!). Eestlane olla on uhke ja hää, eks.

Why socialists should keep away from this school

2009-12-05T11:11:00.000-08:00

Kuna ilmselt üritatakse meil siin kooli poolt mingisugust poliitilist neutraalsust säilitada, kutsuti Sir Antony Browne Society'sse mingi Labour'ite MP. Presenteeriti teda siis esialgu kui lihtsalt MP'd, kes pidi teoreetiliselt rääkima "krediidikrudinast" (kaua ma ikka inglisekeelseid sõnu kasutan :P) ja valitsuse rollist jne. Nõnda läksin minagi rõõmsalt seda juttu kuulama hoolimata väikesest väsimusest ja sellest, et ma oleks võinud oma Tai Chi'd samal ajal teha.

Ebameeldivaks muutus asi umbes kohe, kui tädi oma suu lahti tegi. Tutvustas, et tema on "vahelesekkumist" (mulle hakkab see sõnade eestistamine meeldima juba) ja usub kindlalt sellesse, et valitsusel on roll majandusele vahele segada ja kuidas see alati nii tore ja hea on. Lisaks sellele rääkis ilusat juttu sellest, kuidas nende valitsus on surutisega väga efektiivselt tegelenud ja kuidas Suurbritannia on üks edukamaid riike olnud majanduskriisiga tegelenud. Mis muutis asja aga üsna ebameeldivaks oli see, et tädi mõnitas ja "virutas" Conservative Party't rääkides sellest, et nad on saamatud värdjad ja et neil oli ilmselt kuri plaan Inglismaa majanduslikult põhja lasta (väga vale partei sellise asja ütlemiseks) ignoreerides majanduskriisi ja keeldudes sellega tegelemast. Õnneks ei rääkinud ta väga palju ja küsimusteks jäi piisavalt palju aega. Ja küsimusi oli piisavalt.

Algus oli suhteliselt tagasihoidlik ning küsiti lihtsalt natuke selgitusi tema andmetele ja "hoiakutele". Tädi otsustas jätkata oma liiniga ja mõnitas konservatiive ja rääkis, kuidas nemad on parim tulevik Suurbritanniale yada-yada. Siis läks asi natuke naljakamaks, kuna üks ujuja tekitas tädiga väga terava sõnavahetuse ja mõnitas natuke tädi demagoogitsemist ja tõi välja asju, kuidas Labour'id on asju perse keeranud jne. Mitte et ma seda heaks kiidaks, kuna see ujuja oleks võinud natuke tsiviliseeritum ja konstruktiivsem olla, aga oli tore vaadata kuidas tädi närvilisemaks läks. Sama liini, seekord siis tagasihoidlikumalt, jätkasid osad õpetajad ja õpilased ning olukord muutus üha koomilisemaks.

Ilusa punkti pani asjale "Poliitika Pea" Mr Willis (natuke naljakas väike kõhna kiilakas mees, aga on kuuldavasti väga hea õpetaja). Nimelt oli ta natuke aega paberi peale mingeid märkmeid teinud ja siis tõi mingi kümmekond näidet erinevatest seaduseelnõudest, mis Konservatiivid on välja pakkunud ja mida Labour'is rõõmsalt oponeerinud ja veel igasuguseid asju ja küsis lõpetuseks, et kas tädi on ikka veel kindel oma ütlemistes. Ja tädi vastas lakooniliselt, et nemad tegid asju esimesena.

Järgmiseks võiks Savisaare Tallinna Väitlusklubisse kutsuda näiteks, tulem oleks umbes sama.

Lõpetuseks natuke enam-vähem naljakaid tsitaate koolist:

Mr.Carr:"And make sure you bring a calculator with you next time."
Max:"I always carry one, sir"
Tom:"I carry two"
Mr.Carr:"So one for each brain cell, Tom?"

Mr.Carr:"Max and Felix! If you don't stop talking I'll tear out your tongues and feed them to my pet-cats"

Mr.Carr:"Now lets assume that Father David comes along and helps me in my imaginary garden. Now our total output rises from 20 to 45 units. Can anyone tell me why the output is more than twice as large as before?"
Tom:"It must have been a divine intervention"

Flo:"Do you know that he walked me to Mill Hill yesterday, you wouldn't do that."
Mr.Pritchard:"Of course not, I would probably get sacked in that case. But I did walk one boy from Mill Hill to Hough House once."
Student: "Sir, I don't think we want to hear about it"

Mina, Vincent ja Jan tulime eile 15 minutit peale 11 tagasi
Mr.Rees:"Marti and Vincent you were late. You KNOW that for various health and safety reasons you have to be back by 11"
Mina ja Vincent umbes samal ajal: "Oh yes sir, but I wanted to come with the other guys - otherwise it's a bit dangerous"
Mr.Rees:"That doesn't matter - you were late. You are both gated tomorrow night" (Jan signib meid tagasi ja umbes sureb naeru kätte samal ajal)

Mr.Clements on suht vihane ja saatis just Jan'i tunnist välja. Felix tuleb pooliku banaaniga sisse, olles viis minutit hilinenud, ja mõmiseb: "Is the magician coming today?"

good to be back...

2009-11-14T07:50:00.000-08:00

Kuna mul hakkas juba natuke häbi, et ei ole pikalt midagi siia kirjutanud, otsustasin täiesti uue postiga alustada. Minu keniaalne Alton Towers'i post on veel pooleli ja mitte selle pärast, et see nii eepiline peaks tulema, vaid pigem kuna sellest on üsna igav kirjutada. For some awkward reason 'cause the trip itself was more or less awesome.

Esiteks paar sõna mu toreda half-term break'i kohta. Ma pean tunnistama, et vahepeal Eestis käia oli omamoodi tore, kuid omamoodi tekitas tihti tahtmise tagasi tulla. Jajah, otseloomulikult oli tore vahelduseks liiga palju juua ja tõeliseid morning-after'eid kogeda, kõiki neid Eestis resideeruvaid tuttavaid/sõpru näha (loetelust ilmneb mu tõsine probleem asjade pririoritiseerimisega), liiga palju magada, TIK'i külastada ja ... kindlasti oli veel midagi. Aga samas pean tunnistama, et tegelikult on natuke tore jälla kooliasju teha, kolm korda päevas normaalsetel aegadel imelist toitu süüa ja elada ühes majas mõede üsna toredate inimestega. Mulle ilmselgelt istub see "ühikaelu".

Mu reis siia oli samuti üsna keniaalne - järgmine kord peaks rohkem uurima, kuidas kiiresti ja odavalt siia saada. See algas kell 12:13 Viimsist, kus ma pidin raamatuid täis kohver käes ja üle 20 kilone ratastega kohver teises bussipeatusesse jooksma. Ja otseloomulikult tuli buss kolm minutit varem, mistõttu ma sõna otses mõttes tormasin peatusesse ning suutsin samal ajal kohvriga ümber käia ja keset sõiduteed ühe luku ära kaotada. Ma pean tõesti varem üles hakkama ärkama, eriti Eestis, kus ma elan Tallinnast paranormaalselt kaugel (ajaliselt - süüdistagem ka ühistransporti). Oh wait, ainult Eestis, sest ma jõuan süüa hommikust ja kooli ka siis kui 8st ärkan. Sest just nõnda juhtus natuke hiljem, järgmisel päeval.
Igatahes, kuna Viimsi ja Tallinna bussiliikluse organiseerijad ei suuda koostööd teha, pidin ma 20 minutit järgmist bussi ootama. See ei olnudki minu jaoks nii ebameeldiv kui võiks arvata, aga mõttetult kuskil tühjuses passida ei ole just kõige meeldivam. Eriti kui temperatuur väljas on nullilähedane ja sul on kaks kotti, millest üks otsustad eelnevalt natuke katki minna. Hooray!!
Veel kaks bussi hiljem jõudsin ma lennujaama. Hoolimata sellest, et Tallinna lennujaam on väike, magamiseks kõlbmatu ja muudel põhjustel paha-paha, on seal vähemalt üks asi hea-hea, võrreldes Stansted'i jm lennujaamadega, kus ma olen pidanud olema. Nimelt saab seal tasuta oma kotte kaaluda, mis on arvestades Easyjet'i toredat 20.0kg pluss-miinus 0.0kg poliitikat vähemalt minu puhul üsna vajalik. Stansted'is näiteks käis mulle suht närvidele see, et terve lennujaama peale oli üks tasuline kaal, mis maksis 50p või nael - ei mäleta täpselt. Väikese inimese väikesed rõõmud. Rääkides millest, Tallinna lennujaama viimane ootesaal väga comfy and has good facilities. Punkt. That's all it takes to make me happy for a moment :). Eriti pärast seda, kui mind mingi mees läbi katsus. Ja seda hoolimata sellest, et turvaväravad ei piiksunud. I was feeling lika a Paki or something.
Lennureis. Võibolla ei ole ma väga posh ja kõrgete nõudmistega inimene, aga Easyjet on üks parimaid lennufirmasid, millega lennanud olen. Esiteks on nende lennukid uued ja lahedad. Mitte, et lennukid väga üksteisest erineksid, aga mulle täiega meeldib nende oranž kujundus. Teiseks saan ma ise endale istekoha valida. Mis on eriti hea siis, kui sul on mingid eelistused. Näiteks see kord tahtsin ma kohta, mis oleks aknast võimalikult kaugel ja ühe vaba istekoha kõrval. And I got it. Kolmandaks serveerivad nad väidetavalt Starbucks'i kohvi. Või vähemalt Starbucks'i sertifikaadi-heakskiidu-vms kohvi. Ja hoolimata sellest, et ma Cappucinot ei saanud (ja ei, härra homoseksuaalne stjuuard, latte is not a good substitute to cappucino... it just isn't) nautisin ma oma tavakohvi. Again, as I said, väikese inimese väiksed rõõmud. Ja viimaseks, Easyjet organiseerib sulle vabalt ka mugava ja odava reisi London'i keskusesse. £9 väga cool'i (loe: väljast oranž) tutika automaatkastiga Sprinteriga rongist kaks korda odavamalt reisida on üsna meeldiv.
Selleks hetkeks (enne bussi) oli ilmselt ajaliselt pool ja distantsiliselt (ma tean, et see ei ole sõna) 99% mu reisist läbi. Kuna eelmine lause on mõeldud olema irooniline, siis seletan. Bussiga Londonisse üle pooleteise tunni (rong sõidab 35-40 min), Victoria bussipeatusest metroosse 15 minutit (ma ei läinud ilmselt kõige otsemat teed pidi, aga ikkagi), metrooga Liverpool Station'isse kust rongiga Brentwood'i (pool tundi) ja sealt boarding house'i ja jõudsin peaaegu täpselt 9ks Family Guy'ks kohale (Sky is cool - kui tahaksin saaksin 9st poole 12ni family guy'd vaadata). Ja seda läbimärjana, sest alahindasin temperatuuri natuke. Viimsist Brentwood'i sõitsin seega 11 tunniga :D

Jipikajee... kirjutasingi vahelduseks uue blogiposti... mu draft list vähenes just natuke.

Random: kuidas kiita õpilast kahes versioonis.
Vol 1 (Dr. Cooper - füüsika): "So Marti, you don't necessarily have to take a re-test." (mu punktid olid 35/40 ja see töö oli aja suhtes natuke anaalne)
Vol 2 (Mr. Carr - majandus): "As much as I hate to say it, your commentary is quite OK." (ainuke töö, mida ei tulnud umbes täiesti ümber teha)

Random 2: veel üks tule-quote.
"So guys, tell me, what is the number one cause for fire. Anyone? Well, of course it's cigarettes." (kui räägiti maja reeglitest, millest üks on, et sigarette ei tohi majas hoida - ma üritasin ennast vaos hoida ja ei küsinud, et kuidas täpsemalt suitsud ise põlema lähevad ja maja süütavad...)

Random 3: mul tuleb neid lihtsalt meelde natuke.
"The kitchen is closed because we have an emergency there." (nõudepesumasin ei töötanud)

Kui viitsin kirjutada, siis coming next: "the story of the bra-incident (half of it)" and "why socialists should keep away from Sir Antony Browne Society"

Cheers

kes on Aidan Andrew Dun?

2009-10-12T09:43:00.000-07:00

Aidan Andrew Dun on inimene, kes devalveeris Sir Antony Browne Society't minu jaoks.
Inimene, kes peab ennast prohvetiks.
Inimene, kes peab Bob Dylan'i maailma parimaks/diip'imaks muusikuks ja Bob Marley't inimeseks, kes muutis maailma (kah prohvet).
Inimene, kes tõsimeelselt arvab, et London'i keskel King's Cross'i kohal võiks olla väike Etioopia territoorium
Küsimuse peale, kas ta rastakultuuri austajana weed'i kah teeb vastas ta, et sellel Etioopia territooriumil oleks intellektuaalne õhkkond
Õhkkond, kus ei jooda, kakelda ega vihata üksteist.
Miks kutsuti SABSi inimene, kes ei oska küsimustele vastata.
"Sex without love is like athletics".
Olles rääkinud 30 minutit sellest, et vb on midagi pärast surma ja selle pärast peab ta ennast pidevalt mediteerides prepare'ima, küsiti küsimus, et kas see veits tühikargamine ei ole.
Selle peale rääkis ta jutu, kuidas dalai laama oli end kunagi mingi poisiga 4 tunniks väiksesse ruumi lukustanud ning mõlemad olid rõõmsa ja rahuloleva näoga välja tulnud (rape?)... ja et see poiss suri 4 tundi peale seda (serious rape)... and that he had a beautiful death (have i misunderstood the principle of rape?)...

Kokkuvõttes on kaks võimalust: kas olen mina mingi materialistliku maailma ohver või... see vend oli oma ajud ära suitsetanud.

jogging is fun, jogging is fun, jogging is fun for everyone...

2009-10-06T13:10:00.001-07:00

...the more you jog, the better you jog, so jog, jog, jog

Kuna majas hakkasid levima kuuldused, et Marti käib hommikuti jooksmas, on tekkinud olukord, kus Will, Josh, Sid ja Vincent (mõtlesin, et kasutan vahelduseks nimesid kah) soovivad, et ma neid kaa üles ajaks ja kaasa võtaks... hooray for sportlikud eluviisid

Sid (orkuti "hägused mälestused" pildilt indialase näoga indialane) tegelikult juba pühapäeval käis, aga veits feilis... ja ühtlasi mõistis, et ta peaks peale igapäevase jõusaali ka midagi muud tegema.

Järgmiseks aastaks saan boarding house'ile kasulike teenete eest medali... või noh, vähemalt Head of House'iks.

nuuks nuuks

2009-10-05T09:56:00.000-07:00

Natuke nõme on see, et ilm on ära keeranud. Vihma õnneks ei saja, aga normaalne kuiv kah ei ole. Ma kunagi mõtlesin, et mis ilm võiks olla vihma ja kuiva ilma vahepeal ja nüüd tean. Kui hommikul jooksmas käisin oli selline tunne, et jooksen läbi väga tiheda veeauru - mis oli kaindoff khuul, aga lõpuks olid riided suht märjad ja siis oli natuke külm jne.

Praegu temperatturi ainult 14 kraadi ja päikest ei ole. Ja selline ilm pidi jätkuma kaks-kolm päeva. And as usual, for various health and safety reasons, loeti meile sõnad peale, kuidas sellise ilmaga käituda tuleb. See hakkab muidugi veidi naeruväärseks muutuma, kuna for various health and safety reasons on igasugused piirangud. For various health and safety reasons ei tohi kuni Eesti mõistes 8.klassi õpilased üksinda kooli territooriumil einestamissaalidest elamismajja jalutada. For various health and safety reasons ei tohtinud Unisoni koor olla suurem kui 60 (sest ilmselgelt tekib vastasel juhul hapnikupuudus, üks inimene kusalgi minestab ja kukub tekitades nõnda doominoefekti mistõttu viiuldaja käsi tõugatakse flöödimängija flöödi poole, mis seetõttu end mängijaga risti keerab ja kuna sel hetkel ülekaaluline tuubamängija flöödimängija selja taga komistab ning seetõttu flöödimängijat tõukab tekib olukord, kus flöödimängija võib kukkuda lava pealt maha nõnda, et ta ei jõua oma pead ära keerata ning flööt jääb talle kurku kinni, mistõttu flöödimängija lämbub). For various health and safety reasons ei tohtinud Youth Hostel'is poisid ja tüdrukud peale kella 12st kommunikeeruda. Pffffff...

Varsti kirjutan Alton Towers'ist ja Kesk-Suurbritanniast (ei, East London ei ole Inglismaa kõige hullem osa, East London on paradiis), millest on küll juba natuke aega möödas, aga well... mulle meeldib mõelda, et mul on tihe ajagraafik. Sellepärast ma ju siin praegu seda hirmolulist teksti kirjutangi...

wow wow wow

2009-09-24T09:42:00.000-07:00

Kirjutatud eile õhtul ("täna" jms määrused ei klapi)

Täna oli siis see house music competition...ei House Music Competition. See oli mu viimase aja legaalsetest üritustest ilmselt meeldivaim... seriously te ei kujuta ette kui hea see oli. Nagu... päriselt-päriselt. Isegi kirjutada enam ei oska.

See competition ise toimus Courage Hall'is ehk teisisõnu haisvas spordisaalis (mis ei haisenudki väga hullult, kuna ilmselt seda tuulutati hullult), kuhu mahutati tuhatkond inimest. Võistlesid siis kõik kuus house'i (Harry Potter'i fännidele ütleb see ilmselt piisavalt) ja võistlus toimus kolmes osas: the Part Song, the Ensemble and the Unison, mille eest jagas mingi kuulus vend punkte (Rick Wakeman - Yes'i klahvpillidemängija - Yes on/oli siis umbes üks parimaid progeroki bände - ja see Rick Wakeman on/oli üks hinnatumaid rokkklahvpillimängijaid - mul tekkis nüüd tahtmine Yes'i kuulata) koos mingisuguse kooli head'iga.

Part song kujutas siis endast neljahäälset ja suht väikese osavõtjate arvuga (16 inimest koos dirigendiga) laulmist, kus kõik house'id laulsid ühte laulu - "Golden Slumbers'it". Kuna seda harjutamist sai teha normaalse arvu inimestega, kes tegelikult tahtsid kaa seda teha, siis proovid toimisid ja olime suht enesekindlad. Kuni esimese konkurendi kuulmiseni. Siis tuli paanika. Probleem oli selles, et me olime küll head (ehk siis midagi a la nagu see TIKi väike koor, mis igal tähtsal üritusel laulab), aga need teised house'id olid KÕVASTI paremad. Probleem oli natuke selles, et meil oli lauljaid kui selliseid (või muusikaga tegelevaid inimesi) 16st vist kaks ja... paar inimest, kes olid eelmisel aastal osalenud ja... inimesed, kes laulsid suht esimest korda (nagu mina). Ja siinkohal olen ma hullult hämmingus, et TIKi hullult entusiastlik koor on umbes sama hea, kui see kari rookie'sid. Aga enivei, teistel house'idel, kus oli rohkem liikmeid (meil alla 100, ülejäänutel 200+), kelle seast valida ja kus oli rohkem muusikaga tegelevaid inimesi (üldiselt kuskilt mujalt tulnud inimesed ei tegele nii hullult muusikaga - boarding house on hea näide - ja siin on peamiselt välismaalased) jne ehk hullult palju advantage'eid ja nad olid eriti head. Oleks, et ainult üks hea koor, aga nad kõik beat'isid meid. Ja me ei olnud üldse halvad. Tahaks videotõendeid näidata, ja vb näitangi, kui saan. You can teach people to sing :)
Igatahes, part song'il saime kõige vähem punkte... but it was kinda fair.
Rick Wakeman siis üritas iga koori kohta midagi head öelda ja meie saime mõnitava kiituse, et "I know how hard it is to make an international choir work"... pffff

Järgmine oli Ensemble ehk siis instrumentaalpala omal valikul. Again, boarding house'i grupp oli veits disadvantaged, sest "orkestris" oli kuus liiget teiste house'ide 20-24 vastu. Pluss oli üks liige kuuest muusikaline taun, sest ta rikkus oma valestikõlava plokkflöödiga kogu kõla ära. Õnneks ei mänginud ta väga üle ülejäänutest (viiulid, klaver, kitarr ja trumm) ja kokkuvõttes tuli vist 4. koht või 5. Looks oli siis Paul Simon'i "Sound of Silence", kui see kellelegi midagi ütleb (http://www.youtube.com/watch?v=pDYxgDO5bCI&feature=fvw).
Ühes teise house'i orkestris sai oma osa ka ratastoolipoiss (Happy Harry), kes rõõmsalt oma elektrilise ülisophisticated ratastooliga ringi sõidab. Ratastoolipoiss sai siis oma trianglimänguoskustega hiilata. Ja iga kord, kui ta oma trianglit lõi, siis saal mühises vaikselt. A country of great tolerance.

Kolmas osa oli siis Unison. Meie house pidi siis täies koosseisus laulma, kuna meid on nii vähe, mis tähendas seda, et me ei saanud valida inimesi, kes oskavad laulda. Mis tähendab seda, et meie tase oli teoreetiliselt suht madal. Siinkohal quote'in ennast:
"Phhh, muudest asjadest niipalju, et meil tuleb mingi House Music Contest, mida judge'ivad mingid maailmakuulsad muusikud (ja kus School House ehk boarding house'id jääb viimaseks). Me peame umbes 50-100 väga ebakompetentse lauljaga õppima kahe nädalaga ära "Summer Nights'i" (roosa mannavahu sees üles kasvanud kohalikel lastel on piisavalt põhjust giggle'ida). Ja tüübid ei oska seda "koori" üldse juhatada ehk siis kõik laulavad umbes erinevalt kõrgustelt jne. Epic fail. So far."

Well, I was wrong. Meil tuli see lõpuks isegi enam-vähem välja. Mitte midagi erilist, aga tuli suht hästi välja.
Tegelikult olen ma selle tõttu veits rohkem excited. Sest ma sain olla (väga hullu competitionit ei olnud) üks T-bird'idest (plaan oli siis paar tüüpi ette tantsima panna, et asja veits huvitavamaks ja Grease'ilikumaks teha). Ma pean tunnistama, et mul oli suht imelik tervel competitionil ülepeasoenguga olla (prantsuse keele pleikarist õpetajale, hindule jms tundus hullult lahe) ja natuke nõme oli see, et mul polnud õrna aimugi, mida ma seal ees tegema hakkan jne... Ehk siis potensiaalne feil.
Well, it wasn't. Selleks ajaks, kui me saime riided vahetatud kolme ülejäänud tüübiga, siis olid juba tekkinud küllalt cool'id ideed - basically mingid liigutused filmist ja väikesed vulgaarsused (eriti ei huvitanud enam, mis direktor ja ülikonservatiivsed vanemad sellest arvavad) pluss meie epic lõpp, kus kõik tõbasid kammidega üle pea ja viskasid rahva sekka. Ma sihtisin veits mööda ja minu kammi sai üks hallipäine vanamutt, kes veits ehmatas selle peale (ta sai vastu pead).
Saal oli hullult excited umbes iga special liigutuse peale, mis me tegime ja kokkuvõttes oli vähemalt mul ja ülejäänud t-bird'idel üsna tore. Lava pealt ära minnes tõusid osad tüübid püsti ja kiitsid hullult ja järgmine päev (ehk siis täna-täna) sain üllistusi õpetajate ja house staff'i poolt ("singing Estonian").
Meil oli siis suht see tunne, et viimaseks küll ei jää. Ma isegi ütlesin, et viimane house, kes laulis väga kõrge pitchiga (haa-haa) "never gonna give you up'i" ei olnud nii hea kui meie. Ja ei olnudki. Sest keegi ei olnud nii hea kui meie. Sest me saime esimese koha Unison'il. Te ei kujuta ette, kui awsome on saada sellisel üritusel esimene koht.
Rick Wakeman ütles, et põhimõtteliselt sellise loovalikuga oli meil võimalus kas põruda või olla väga head. Ja me olime väga head. See täiesti random idee panna osad tüübid T-bird'ideks ja Pink Ladie'deks (nad olid kah suht head :D...suht head) oli crucial.

Tegelikult oli natuke tore, et me selle välja mängisime ja School House ei jäänudki jälle viimaseks. Unison'i võit on suht võimas asi. Vähemalt sain jälle oma britist klassidekaaslast Tom'i mõnitada. Riikidevaheline mõnituscompetition, mis algas Tom'i küsimusega Economics'is, et kas Eestis on plaanimajandus - well, kas Suurbritannia toodab swine flu'd ainult koduturu tarbeks või on teil plaan seda eksportima hakata jne; do they have brains in England as well jne. Vähemalt ei appeal'i tema punastele juustele. Erinevalt oma majanduseõpetajast, kes küsis näiteid toodetest, mis olid kunagi ülipopulaarsed, aga nüüd totaalselt moest väljas. Tom vastas "red ties" (mis tundus eriti random kuni hetkeni, mil ma avastasin, et õpetajal on punane lips) ja õpetaja selle peale "perhaps ginger boys".

Järgmine aasta osalen jälle :D raudselt.

iroonia

2009-09-24T08:04:00.001-07:00

"in the unlikely event" on sõnad mida kasutati kirjeldamaks tõenäosust, et keegi boarding house'ist haigestub swine flu'sse... for some awkward reason these words sound so hilariously ironic now

Kuna aga brittidel on mingi kahtlane soov kõike hullu saladuskatte all hoida, siis ei tea ma midagi muud, kui et üks pilu nimega Eugene sai diagnoosi ja saadetakse koju ja on veel mingi 4-5 inimest, kes on sümptomitega.

we'll see how it develops

ma ei oska inglise keelt

2009-09-23T07:51:00.000-07:00

ei taha rassist olla, aga aafrika-suurbritannlased kirjutavad imelikult :P

"dnt fnk dts gna wrkk..im knda seein s 1 rte nw sooo, dt rli cmz in d wai..fnk we shld stay as frndz...dnt wnt ny akwrdness btw us..gnytt, tty tmrw"

(kõik nimed muudetud)

ma ärkan liiga vara

2009-09-20T05:58:00.000-07:00

See enam-vähem kindlal ajal magama minemine ja ärkamine on hakkanud kätte maksma. Ehk siis täna ärkasin ma lambist kella 10st üles. Ja see on imelik, sest ma ei ärkaks kodus ealeski nii vara üles, isegi kui ma olen enda arust välja puhanud. Ja eriti siis, kui see on morning after. Tunnen ennast pensionärina.

Koolinädalast niipalju, et see hakkab juba veidi rutiinseks muutuma ja mingeid suuri üllatusi ei ole olnud. Assembly'd on ilmselt päeva kõige imelikumad-naljakamad-veidrad osad.

Esmaspäevasel haisva spordisaali assembly'l rääkis siis direktor jälle sellest, kuidas me peame ikka väga korralikud olema jne ja rääkis siis kahest väiksest poisist, keda keegi oli linna peal kõndimas ja samal ajal söömas nähtud. Seetõttu kuulsime jälle seda, kuidas kõndimine ja söömine/joomine samal ajal on ebaväärikas tegevus ja ei sobi selle kooli õpilastele. Ja muidugi mainis ta, et need kaks poissi saavad õiglase karistuse selle eest, mida nad tegid. Huvitav, mis ta teeks, kui ta teaks, kes olid need kari 6th form'i tüüpe, kes ta aia peale laupäeva õhtul urineerisid? Puhtteoreetiline küsimus, midagi sellist ei ole õnneks üldse-üldse juhtunud.

Teine huvitav assembly oli natuke meeldiv, natuke ebameeldiv ja natuke naljakas kogemus. Meeldiv sellepärast, et ma nägin lähemalt oma kooli Chapel'it, mis on isegi päris kena. Ebameeldiv sellepärast, et ma pidin olema religioosse suunitlusega ruumis ja kuulama religioosset juttu. Naljakas sellepärast, et see oli religioosne jutt ja see on alati halenaljakas. Vähemalt tean ma nüüd, et Jeesus valvab mind ja et kui mul on mure, siis ma võin minna chapelain'iga rääkima. Ja piibliõpet saaks kah tema kodus teha. Of course...

Kolmas huvitav assembly oli Lower 6th form'i assembly, kus oli mingi väääääga imelik tädi, kes rääkis väääääga imelikult seda juttu, mida ma olen juba piisavalt kuulnud. Oleks ma suurem Harry Potter'i fänn, siis võiksin ma tuua täpse vaste filmist, aga ma ei mäleta enam, mis õpetaja ja mis filmis see olla võis. Igatahes, kuulsime jälle seda juttu, et kuidas me oleme suured ja targad ja tähtsad, aga peame arvestama, et L6th ei ole enam lasteaed (ehk siis 5th form ehk siis aasta enne mind :P) ja et me peame igal vabal hetkel ise õppima jne.

Lisaks koolile ja laulmisele, mis võtab praegu paranormaalselt suure osa mu ajast (koolist boarding house'i, siis sööma, siis pool tundi "õppimist", siis part song, siis õhtusöök, siis unison, siis "õppimine", siis õppimine ja siis sisuliselt magamine - kuskile vahepeale üritan ujumise/gym'i mahutada) oli sel nädalal tore võimalus käia kaks korda Londonis teatris. Esimene oli muidugi technically muusikal (siinkohal quote mu prantsuse keele õpetajalt: "never marry a man who uses the word technically"), aga see toimus teatrihoones ja oli minu, kui ebakultuurse inimese jaoks teater.

Kolmapäeva-teater ehk siis "Grease", mida Piccadilly Theatre'is näidatakse oli minu jaoks amazing. Tõsiselt, see teater (unlike Tallinna Linnahall) oli ilmselt parim koht, kus sellist asja etendada ja kui meespeategelane Danny ei oleks kõlanud nagu homo või eunuhh, siis oleks see isegi VÄGA amazing olnud. Kuni reede õhtuni oli see ka parim teatritükk, mida ma näinud olin.
Teatrist niipalju, et see oli kahe tänava ristumiskohas ja sissepääs oli täpselt nurga peal: http://4.bp.blogspot.com/_Dwut6QAnJ0U/R97V5CqzNII/AAAAAAAAAT0/YUxYmjGdzg0/s400/Picadilly+Theatre.jpg - seega natuke stereotüüpne, aga väääga lahe.
Tore oli asja juures see, et keegi oli seal piletitega midagi fakkappinud ja me pidime Royal Circle'isse istuma minema, mille piletid oleksid muidu väga palju maksnud. Võibolla oli see üks põhjusi, miks see minu jaoks nii amazing oli (ma reaalselt nägin midagi) aga ilmselt oli see muidu kah hea. Sakslased, as usual, rääkisid, et Saksamaal on teater parem. Nagu ka toit, liha, vorstid, juust, õlu, naised, haridus, ilm jne. Natsid.
Pärast, kui tagasi hakkasime minema, siis ühe briti tütarlapse juurde tuli mingi neeger kuldsete hammastega, umbes jutuga "hello, beautiful" ja "I can get you to any club in London, even to the VIP rooms". She refused.

Reedel oli siis "A Streetcar Named Desire", mida läksime vaatama IB English'i tüüpidega ja karja õpetajatega (osade puhul oli raske vahet teha, aga ma eeldan, et nad olid õpetajad :P). See oli veidi vähemglamuursemas kohas nimega Donmar Warehouse, mis oli suht kole kui baarid välja arvata ja mille saal oli suht spooky. Samas sobis see üsna hästi etenduse miljööga. Näitlejad olid ülihead ja kuigi kohati oli naljakas kuulata, kuidas britid ameerika aksenti teevad (tuletab mulle üht toredat klassikaaslast meelde) oli asi väga professionaalne ja meeldis väga. Seda etendust, erinevalt Grease'ist, ka kiidetakse Briti meedias veidi.

Londonis käimiste koha pealt oli mul au 4 korda sõita läbi East Londoni... ja tahan siinkohal kinnitada, et kõik legendid ja jubedused, mida keegi East Londoni kohta kuulnud on vastavad tõele. Seriously, isegi Lasnamäe näeb kohati normaalsem välja.

Laupäeva õhtu oli üsna meeldiv. Kuigi ma sattusin alguses veidi paanikasse, kui ma avastasin kell 8, et maja on tühi ja kõik on välja sign'ind ennast. Ehk mul oli umbes võimalus boarding house'i jääda või minema õnne peale linna inimesi otsima. Õnneks valisin ma teise variandi ja ei feilinudki väga, sest ma enam-vähem teadsin, kuhu kõik välja jõuavad. Ja leidsingi juba tuttavast pubist viis sakslast (ei ole just kõige parem seltskond kuhu sattuda tegelikult) ja mingi aja pärast oli seal kokku juba 21 inimest, mis oli juba veidi meeldivam. Kohati oli veits crowded tunne, sest selle laua ümber oli 7 istekohta ja mingi hetk istusin lillepoti äärel ja olin ise omakorda tooliks, aga see on küll viimane asi mille üle vinguda. Ja tore oli, et nägin veits rohkem inimesi, kui muidu (osad olid lõpetanud kooli, osad olid ära läinud jne).

Täna üritan võimalikult palju õppimisasju ära teha, käia ujumas jne... midagi paremat väga teha ei ole, sest maja on sakslastest tühi, sest kõik läksid Londonisse. Ja tulevad kella 9ks tagasi. Ma veidi juba kahetsen, et ma samuti ei läinud, aga ülejärgmine nädal minnakse arvatavasti uuesti. To the church. From 12:00 to 16:00. Alguses ei saanud ma aru, et miks selline üritus pühapäeval ja sellisel kellaajal toimub, aga järele mõeldes on see üks parimaid ideid ever...ja ma ei saa aru, miks Eestis sellist "traditsiooni" ei ole. Iga pühapäev seal käia oleks veidi halb, aga üle nädala... miks mitte. Ilmselgelt olen ma varsti nõud kõiki oma printsiipe murdma :D Pluss ma pean endale mõne väga imeliku riideeseme hankima, sest see on üldiselt selline bad taste event. At least so they say...

Natuke nalja kah... preili molekul-on-mm-suurune lõpetas Venemaal keskkooli ja võiks seal ülikooli minna. Well done Russia!

nädala kokkuvõte

2009-09-12T12:05:00.000-07:00

Nii, kuna mul on jälle kari imelikkusi ja huvitavusi kogunenud, siis jagan neid hea meelega.

1) Direktor on tegelikult normaalne. Üleeile siis oli meil "informal" õhtusöök direktori aias (ja hiljem tema majas). Tuleb välja, et direktori maja asub kooli territooriumil ja käib ilmselt selle ametikohaga kaasas. Well, lucky bastard. Tüübi Aeda (väikese tähega oleks seda imelik kirjutada, olgem ausad) saab kuidagi mingi väga imeliku nurga tagant, sealt tuleb minna läbi väikese aiaukse ja siis ... no well, see oli tõesti imeline. Kuigi ma pilti ei saanud, kuna eetilised piirid tulid ette, siis üritan seda lühidalt kirjeldada. Aed oli nagu tüüpiline väga ilus inglise aed väga ilusa rohelise muru ja lillede/puude/põõsastega, mis olid kõik vääääga värvilised ja kenad. Aed on selline heas mõttes eraldatud ja intiimne, kuna seda ümbritseb punastest tellistest müür. Maja ise on punane telliskivimaja, mille kõige vanem osa on 300 aastat vana. Kaks küljetiiba ja siis veel midagi on hiljem juurde ehitatud. Seest oli kah väga kena, aga seda eriti ei mäleta enam. Selline mõisalaadne sisustus.
Aga direktor, hoolimata sellest, et ta on veidi obsessed mingisuguste asjadega, mida "boys" should do (peamiselt siis igal vabal hetkel õppima), siis saab temaga isegi mingil tasemel vestlust aretada (nagu kõigi tähtsate inimestega, I love it).

2) Ilm on siiamaani väga hea. Ma täpset temperatuuri ei tea, aga iga päev on olnud selline T-särgi ilm (täna ja teisipäev on eriti soojad olnud) ja vihma pole praktiliselt üldse sadanud. Sellel on siis väidetavalt kaks põhjust: see koht on siin UK mõistes peaaegu kõige parema kliimaga ja kõige sajusemad kuud on möödas :D. Ja tuult kah ei ole.

3) Ma ei saa aru, mis inglastel oma fish'n'chips'idegaga on. Nagu, for real, esiteks on see igareedene toit ja teiseks on see otsas umbes poole söögivahetunni ajaks (mistõttu jäin seekord ilma).

4) Ma ei saa nende ajatajust üldse aru. Boarding house'is on suht nii, et kui öeldakse, et kell 7 peab kuskil olema, siis see tähendab 5 minutit enne 7't. Samas, kui ma mõnda tundi jõuan minut või kaks varem, siis vaadatakse hullult imelikult ja öeldakse, et tund ei käi veel.

5) Eilne õhtu oli tore. Siis jõudsin ma lõpuks selgusele, et Jõnn on rumal. Kui õigesti mäletan (:P), siis oli tema see, kes tõi järgmise imeliselt kõlava analoogia: "Education is like alcohol, it connects people". Well frankly it doesn't. Otherwise, well said.
Seekord siis oli turistide mängimine mõttetu, kuna see tuli suht loomulikult. Minu 4st kartusest on 3 murtud. One to go though. Siinkohal pean direktorit tänama, et ta selle toreda aiapeo korraldas. Helped a bit with the last one.

6) Logistiliselt meeldib mulle siin koolis käia. Esiteks on sul kari omavanuseid inimesi üsna vahetus läheduses (don't get it wrong) ja arvestades seda, et pool boarding house'i tüüpidest on 6th form (lower ja upper pooleks) ja ülejäänud poolest on enamus 5th former'id. Ma ei tea miks, aga siin oleks justkui 5th formi ja 6th formi vahel tohutu age gap. Seriously, kui pintsakud tahaplaanile jätta, saab vähemalt boarding house'is vabalt öelda, kes on 6th formis ja kes allpool. GCSE eksamid põhjustavad mingi väga positiivse leap'i ilmselt. Aga logistikast veel, siis on suht hea, kui sa saad lihtsalt spontaanse mõtte peale näiteks ujuma või jõusaali minna. Või et kool (see osa, kus õpitakse) on umbes 2 minuti kaugusel boarding house'ist. Ja et on köök, mida võib toiduvarude mõttes hullult exploitida. Isegi linn on mulle lähemal, kui varem oli.

7) Väikeste kiusamine. Kuigi mind see väga ei puuduta, siis siin väike noorem laps ma küll olla ei tahaks. 9st magama, kodutöid tuleb kindlal kellaajal eraldi ruumis väga kurjade house tutor'ite silme all teha (need on veel hullemad, kui Mr.Rees, kellest kirjutan hiljem), magamaminemist kontrollivad house tutor'id umbes nii, et teevad ukse lahti, tulevad sisse ja siis jälgivad seda väikest magavat poissi (või noh, suht kuni 5th form'ini), et ta ikka magaks korralikult ning väga hullud duty'd on. Ehk siis kõige väiksemad (meie mõistes 5. klass) peavad kööki koristama (ma tean, et see ei kõla väga hullult, aga köök, mida kasutavad 40 poissi, keda eriti ei koti, mis neist alles jääb on õhtuks suht hull). Kuigi ma võin olla suht südametu inimene, siis isegi mul oli veits kahju, kui üks väga väike ja vaikne hiinlane sõna otseses mõttes voodist välja aeti kööki (mida ta ilmselt ise ei kasuta) koristama. Ta oli täpselt sellise näoga, et tal võiks karu kaenlas olla ja et ta on teel ema kaissu. Väikeste pilude peksmine ei ole lahe (ülbete brittide puhul mul küll eriti vahet ei olnud though).

8) Mr. Rees ehk siis Housemaster üks naiivsemaid, negatiivsemaid, kurjemaid, eemaletõukavamaid ja ebameeldivamaid inimesi, keda ma näinud olen. Seriously, tema igaõhtused house assembly kõned on päeva kõige ebameeldivamad osad. Ei oska ja ei taha illustreerida seda. Ainult house tutor'id suudavad teda kohati ületada (reeglite osas, muidu mitte). Olles siin majas nüüd mõni päev olnud, ei tundu mulle enam imelik, kui ta naine teda samuti Mr. Rees'iks kutsub (siin on muidugi teised põhjused, a la, et lapsed tajuksid, kui suur autoriteet ta on).

9) Ja last but not least, ma ei tea, mida see kool teinud on, aga siin on asi nimega Combined Cadet Force (sõjaväeline õpetus pmst- army, navy või air force vastavalt õpilaste soovidele), mis on hullult populaarne. Tuleb silmas pidada, et selles osalemine tähendab tervest reedet sõjaväevormis (saapad, vorm jms) ja paari tundi erinevaid tegevusi pärastlõunal. Aga ma julgen öelda, et neljandik õpilastest osalevad selles. Ja õpetajad kah. Angie vol 2 näiteks. Let's be honest, see ON natuke naljakas, kui su õpetaja on sõjaväevormis.

Kõik praeguseks. Lähen õhtut nautima.

rõõmud ja mured seoses teise koolipäevaga

2009-09-08T15:05:00.000-07:00

Teine koolipäev oli sooo much better kui esimene. Vähemalt ei tundnud ma ennast enam mingi lolli idaeurooplasena, kes ei tea mis, kus ja millal toimub.

Täna kohtusin esimest korda oma tutor'iga, kes on väga positiivne ja lõbus enam-vähem noor vallaline naine. Eestis saaks ta ilmselt automaatselt pedofiiliasüüdistuse, sest ta on veits nagu Angie "Skins'ist", mis ei ole ilmtingimata halb, kuid tundub mulle, kui ontlikule eestlasele üsna imelik. Kellele Angie ei ütle mitte midagi, siis alternatiivsed pakkumised oleksid lokkidega tädi Zavodist või Frank, kui ta oleks naine. Paremini kirjeldada ei oska.

Teine matemaatikaõpetaja on kah kahjuks naine. See lause võib umbes kolmel tasandil imelik tunduda, aga seletan kohe.
1) Jah, ma ei tea miks, aga siin annavad tavaliselt matemaatikat kaks erinevat õpetajat. More than that, see tähendab seda, et me võtame paralleelselt kahte erinevat teemat, mis tähendab seda, et meil on sisuliselt kaks eraldiseisvat matemaatika tundi. Ja ei, see ei ole mingi IB SL ja HL värk, vaid vähemalt selles koolis on see tavaline ka A-level'ites. Weird.
2) Siin on meesõpetajaid vähemalt minu kooliastmes rohkem, kui naisõpetajaid. Minu majanduse, füüsika, prantsuse keele ja ajaloo õpetajad on kõik mehed. Inglise keele ja matemaatikate puhul siis kõik naised.
3) Kahjuks on sellepärast, et so far tundub, et meesõpetajad on vähemalt normaalsetes ainetes (reaalained ja humanitaarained ehk kõik peale keelte ja kirjanduse) natuke kompetentsemad. Ma ei kujutaks ette, et näiteks majandust või ajalugu annaks mõni naine. Sorri, aga need on sellised ained, kus on natuke ratsionaalsust ja loogikat kah vaja. On the other hand, prantsuse keel on meesõpetajaga kuidagi ülicreepy.

Rääkides prantsuse keelest, siis oma nelja inimesega klassis olen ma suht kõige taunim. Isegi Elizabeth (venelane), kes arvab, et molekulid on mm suurused, beat'ib mind hullult. Ja üks britt on seda suht intensiivselt viis aastat õppinud. Ja tsehh on kah suht hea. Mul oli häbi veits. Aga saab hakkama. Vb.

Matemaatikas pean hakkama natuke ümber õppima. Nimelt insistitakse siin, et korrutusmärk on kas "x" või "." ja kümnendkohti kirjutatakse 3(punkt keskel)54 ehk siis umbes nagu normaalsetes riikides korrutusi kirjutatakse. Again, weird. Ja kõige hullem on see, et Angie vol 2 on peamiselt õpetanud mingis Sveitsi erakoolis, mis vahetab aastaaegade põhjal oma campus't ning tema kirjutab asju nagu normaalne Eurooplane.

Majandus on selles suhtes lahe, et hakkasime oma imeliku õpetajaga plaanimajandust õppima. See oli nii tore, kui ta küsis, et mis siis Žiguli'del viga on. Ja ma tõin umbes kuus põhjust, millest "õige" oli vaid see, et need roostetavad. Põhjus seisnes siis selles, et tema kunagine Žiguli töötas laitmatult ja ainuke downside oli see, et kui porilombist läbi sõita, siis auto ujus seest.

Phhh, muudest asjadest niipalju, et meil tuleb mingi House Music Contest, mida judge'ivad mingid maailmakuulsad muusikud (ja kus School House ehk boarding house'id jääb viimaseks). Me peame umbes 50-100 väga ebakompetentse lauljaga õppima kahe nädalaga ära "Summer Nights'i" (roosa mannavahu sees üles kasvanud kohalikel lastel on piisavalt põhjust giggle'ida). Ja tüübid ei oska seda "koori" üldse juhatada ehk siis kõik laulavad umbes erinevalt kõrgustelt jne. Epic fail. So far.

Ja täna tuli kooli "Sir Anthony Browne Society'sse" rääkima state interference'i teemadel Ford UK ja National Railways (third biggest employer in the world) endine juht, kelle nime ma ei mäleta. Aga igast lahedaid asju rääkis - a la kuidas John Major sundis teda lambist koos oma naisega Põhja-Iirimaale õhtustama tulema, et poliitiliselt rohkem impressive olla. Ja kuidas Tony Blair räägib mingitel siseringi meeting'utel lolli juttu. Show-off'er.

Homme pean olema duty'l, mis olles 6th former tähendab seda, et ma pean mingeid väikseid lapsi sundima kellukest helistama ja kööki koristama (trust me, väga sitt töö siin, kuna kedagi ei koti selle korras hoidmine - need on need ärahellitatud jõmpsikad). Ehk siis ma pean mingeid pilusid peksma hakkama. But trust me, I'll manage...with pleasure.

The rest of the day

2009-09-07T10:01:00.000-07:00

Natuke veel, siis oma esimesest koolipäevast.
Ajaloo õpetaja on suht hea, so far isegi tundub, et väga hea. Muuhulgas kirjutas ta just ühe IB ajaloo õpiku kah ja on seega isegi veidi, parafraseerides ühte toredat inimest: great teacher, very big, world scale. Kui Mängli tundides oli (ja ilmselt on) efektiivseim ajakasutus magamine (opportunity cost, which is listening to Mr.Mängel speaking, doesn't exceed the value of the choice of sleeping and thus it's a good choice - majanduse algtõed on lahedad), siis selle tüübi, kelle nime ma ei mäleta, tundides ma ei kavatse ever magada. Pluss see on veits raske, kuna meid on seal klassis viis.
Füüsika oli isegi natuke lahedam, kuna ma olin seal ilmselt kõige targem. Seriously, mu kõrval istuv vene tsikk vastas kahele väga basic küsimusele järgmiselt:

Dr. Cooper (õpetaja nimi):"So, Elizabeth, what is a molecule?"
Elizabeth (venelane): "Oh, you mean H2O?"

Dr. Cooper: "We did a lab to calculate the approximate size of a molecule. What's your estimation?"
Elizabeth: "Erm, I don't know. Perhaps one cm, or no no no, one mm probably"

Aga tegelt on seal füüsika hoolimata lollist venelasest (või pigem keelepuudega venelasest) suht lahe. Again, see Dr.Cooper on ülilahe õpetaja ja hea õpetaja kah ning arvestades, et klassi suurus on 4, kellest ainult mina HL'is, siis on suht hea personal approach. I love it.

Pärast kooli pidin tegema toreda EAL (English as an Additional Language) testi, mis oli tasemel, et:

Where can you see the following sign: "Pupils are expected to leave the building immediately after the lessons"
a) a police-station b) a prison c) a school

Plus oraalne test, kus tädi oli lõpuks lausa repulsiivse naeratusega ja pani igasse evaluation box'i excellent ja mingi smailitaolise asja. Ja erinevalt mingitest piludest ei pea ma hakkama iga esmaspäev seal käima ja mingeid mõttetuid teste tegema. Thank god. Or well, thank nothing. Või siin riigis ilmselt pea langetamine, pika rõveda religioosse jutu kuulamine ja "Amen" (tõestisündind lugu, juba teist korda siin riigis). How reluctant is that.

Aa ja kõik teie seal Eestis, kes te oma meeldivaid koolilõunaid naudite: ma olin hinges teiega, kui ma oma pasta Carbonara't nautisin. I bet that TIKi lihapallikaste koos tatraga oli vähemalt sama hea.

esimene koolipäev, again

2009-09-07T03:02:00.000-07:00

Esimesed kaks tundi majandust on möödas ja esimene weekly assembly kah. Mõlemad olid veidi harjumatud ja kohati imelikud, aga loodetavasti harjub ära.

Päev algab mul nii, et äratuskell on kell 7 ja 7:15 ja teoreetiliselt peab siis üles ärkama. Teoreetiliselt võib ärgata ükskõik millal, aga 8ks peab majast väljas olema. Kuna sööma ega midagi ei pea, siis mulle piisas ideaalselt poolest ärkamisest, et käia duši all, teha tuba korda ja panna riidesse.

Edasi on söömine. Hommikusöök ei ole päris nii impressive, kui lõuna- ja õhtusöök, aga mulle sobib küll. On siis peekon, vorstikesed, praetud saiad, lihtsalt soojad saiad, mingi kastmeline asi, võibolla oli muna kah. Lisaks siis jogurteid, puuvilju ja igasuguseid hommikusöögihelbeid vms. Juua saab siis suht piiramatult vett, mahla, piima, kohvi ja teed. Peaaegu minu dream hommikusöök, kuigi peekoni kõrvale sööks hea meelega neid salateid ja asju kah, mida ülejäänud söögikordade juurde pakutakse.

8:30 on tutor group meeting. Ma ei tea, mis see on, sest ma ei teadnud esiteks, et see üldse toimub, teiseks, kes mu tutor on ja kolmandaks, kus see meeting asub. Üritan homme paremini hakkama saada.

8:45 algas siis enam-vähem normaalne koolipäev. Enam-vähem kahel põhjusel. Esimesest põhjusest kirjutan veits hiljem, teine seisnes tunni asukohas.

Kuna siin lammutatakse/renoveeritakse ühte maja, kus enne toimus päris mitu klassi, siis selle asemele on toodud kümmekond metallist asja. Umbes nagu ehitustele viiakse, et tüübid saaksid seal sees magada ja niisama olla. No well, me peame nendes õppima. Kuigi need on suht high-tech, kuna sinna sisse on aretatud elekter (läpakate jaoks ilmselt), projektor, mingi smartboard'i-laadne asi, helisüsteem jne. Õpetaja oli veits harjumatu alguses - vanem, halli peaga mees, kes andis kohati tundi nagu need eriti kurjad õpetajad Harry Potter'is. Ja ta tegi tavatult vähe nalja, mingi viis või nii. Teisisõnu, umbes nagu kaalust alla võtnud Guido Vegmann, kelle naljad on naljakad, kuid sama sagedusega. Ja kes räägib tarka juttu. Ja kelle jaoks normaalne kodutöö maht (teksti põhjal vastata neljale kas-küsimusele) tähendab vähemalt ühte tundi kirjutamist või 2-3 A4 lehte. Küsimused on mõttetult lihtsad, aga ma ei kujuta ette, kuidas neile nii pikkasid vastuseid genereerida. We'll see.

Pärast ühte n-ö vaba tundi (tegelikult peaksime me nende ajal hullult tööd tegema) oli assembly. See toimus rõvedalt haisvas spordisaalis (ülejäänud kohtadesse ei mahu kogu kool oma 1000+ õpilasega korraga ära). Direktor tuli oma gown'iga ette, selja taga mingi kari siniste gown'idega tähtsaid õpilasi, kes hiljem lihtsalt seisid ta selja taga ja ei teinud mitte midagi. Direktor pidas hiljem oma kõne, mis algas sõnadega "In the year of 1632..." (selle kooli ajalugu on suht pikk), luges meile mingi karja kriteeriumeid ette, misläbi tema manner'it (kooli moto vms on "Virtue, Learning, Manners") defineerib (nätsu ei tohi mitte kuskil närida, "while in school uniforms you so proudly wear" ei tohi midagi süüa ega juua jms - üldiselt umbes nagu TIKi käitumiskoodeks) ja õnnitles mingeid suvalisi tüüpe, kes mingeid UK-siseseid võistlusi on võitnud.

Tegelt oli see suht lahe, kuigi in terms of glamour ei olnud see tõesti rõvedalt haisev spordisaal kuigi meeldiv koht, kus olla.

Nüüd passin ma raamatukogus ja ootan oma järgmist tundi, mida ma veel ei tea, sest ma pidin oma koolikoti alla jätma ja tunniplaan jäi koos sellega. Vist oli History paaristund ja siis Physics. Ja vähemalt üks nendest tundidest teisaldatavas klassiroomis.

I love it

2009-09-05T07:00:00.001-07:00

OK, ma ei tea, kuidas seda kõige paremini öelda, aga see kool on awsome. Päriselt.

Mul suht vedas selles suhtes, et sain taksoga Cambridge'ist Brentwood'i (mingi 80km). Kui jõudsime kooli peahoone juurde, siis mõtlesin, et tore, saab välja minna jne. Aga ei. Sest see oli alles kooli peahoone. Selleks, et autoga saada peahoone juurest sinna kohta, kus ma magan, tuli veel mitu pikka minutit sõita.

Mis puutub boarding house'i, siis see on suht OK. Mitte midagi väga erilist, aga mitte midagi hullu kah. Mu tuba asub esimesel korrusel sissekäigu lähedal, mis on natuke harjumatu (inimesed käivad õues kogu aeg mööda jne), aga otherwise it's great. Nuriseda siis võib olla nii palju, et tuba on suht väike ja suur riietekapp on ühes suures ühises kasutuses olevas kõrvaltoas. Ma ei kujuta väga ette, kuidas ma seda kasutama hakkan, but we'll see.

Peale tubade on siin ka kaks suurt ruumi ühiseks kasutuseks. Esimeses on piljard, lauatennis, lauajalgpall, Wii ja mingi tohutu hulk filme ja raamatuid. Ja 52+ tolline teler, mis on suht lahe. Teises toas on veidi väiksem teler, ja veel raamatuid, lauamänge jms. Ja ajalehed, mida on siia tellitud mingi 5-10 tükki.

Toit on rämedalt hea. Peale selle, et soojad toidud on väga head (mitte lihtsalt head, aga tõesti väga head), siis on siin mingi hull salatilaud. Ma oleks peaaegu nutma hakanud, kui ma seda toitu nägin.

Tegelikult ei ole ma siin veel väga ringi käinud, aga enam-vähem nägin kõik põhikohad kiiresti ära, kui üks tüüp mulle mingi 20 minutilise jalutuskäigu tegi. Umbes iga aine jaoks on mul eraldi hoone. On teaduste maja (füüsika), võõrkeelte maja (prantuse keel), matemaatika maja (matemaatika) jne. Siin on veel eraldi raamatukogu ja maja, mis on poolenisti mõeldud keskkooliõpilastele, kui neil on vabad tunnid. Seda, miks on tüüpidel vaja eraldi maja näiteks matemaatika õpetamiseks, ma ei tea, aga possibly that's how things should be.

Lähen nüüd ennast tasuta kinnominekule sign-up'ima.

Erinevate majade kirjeldusi:

Allison Building

Where Modern Languages are taught in spacious classrooms and in the purpose-built language laboratory.

Cunliffe Building
The home of Classics and Learning Development, this building also houses the impressive Bean Library, which offers an extensive fiction and non-fiction collection, managed by a full-time librarian and assistant. There is also a reference section and a wide range of periodicals and curriculum-related audio-visual resources. Where Modern Languages are taught in spacious classrooms and in the purpose-built language laboratory.

Hardy Amies Design Centre
This purpose-built centre was named after Old Brentwood Sir Hardy Amies, couturier to the Queen. It provides spacious facilities for ICT, Computing, Art, Design Technology and Food Technology. An annual exhibition, showcasing work from all of these areas is held every summer in the Centre.

Lawrence Building
This is the hub of the Mathematics department.

Main School
Facing Brentwood Cathedral, on the Ingrave Road, with its well-known clock tower, this is what most people think of as "Brentwood School". It houses a variety of subjects including English, Geography, History and Politics. The Memorial Hall is also based here - a quaint wood-panelled hall with stage and balcony seating.

Performing Arts Centre
Music and Drama studios are located in the Huddleston Building. There is a Sibelius suite, practice rooms and changing rooms.

Queens Building
The three Sciences are taught in this impressive building, opened by the Queen in 1957. In 2003 a special Science Study Centre was added for Sixth Form use.

Chapel
The beautiful Chapel was constructed in 1867 and is at the heart of the School community. There is a full-time Chaplain and services are held regularly for pupils.

Dining Halls
The self-service Dining Halls are renowned for their excellent cuisine, satisfying pupils at lunchtime and boarders at breakfast and dinner. There is a variety of hot choices at lunch, one of which is always vegetarian, and an extensive salad bar and range of hot and cold desserts.

Old Big School
The original School building still stands and is used for meetings and debates. Steeped in history, with carvings made by pupils hundreds of years ago, it provides a real sense of Brentwood School's heritage.

School House
This is now the administrative base of the School, but used to be a Boarding House. Reception, Headmaster's Office, Bursary and Common Room are to be found here.

Courage Hall
The School has an on-site Sports Centre which features a 25m indoor swimming pool and a learner pool. There is a fitness suite with computerised equipment, 4 glass-backed squash courts, indoor rifle range, a main hall large enough to accommodate 7 badminton courts plus a multi-purpose room for fencing, dance and other activities. There is also a purpose-built Fencing Salle that was used by our famous ex-pupil Commonwealth Gold medal winner Alex O'Connell and is now the practise home of the School's strong fencing community.

Outdoor Sporting Facilities
The School is set in 72 acres of grounds offering many football, rugby, cricket and hockey pitches, tennis and netball courts and an athletics track. There is also an all-weather floodlit pitch.

Pavilion
With changing rooms on the ground floor, and a balcony overlooking the School's vast grounds, this is the home of Brentwood School's cricketers.

Hough House
This is the boys' boarding house, containing single study bedrooms. It has been recently refurbished and boasts facilities, including a common room; 2 television rooms; a well-equipped kitchen and a computer suite.

Mill Hill
This large Victorian house is the girls' boarding house. It has been completely modernised whilst retaining its character. Modern extensions to the main house contain single and double study bedrooms.

2009-09-04T09:48:00.002-07:00

Täna õhtul (3. september) anti meile vaimustav task: “Teil on pool tundi, et teha üks väga entertaining, naljakas ja lahe asi”. Olles eestlased, siis oli see ülesanne kõike muud kui sobiv ja jõukohane. Aga me suht koht tõestasime maailmale, et me ei ole eestlased, või noh, et me oleme teistsugused/lahedad eestlased.
Ma ei hakka seda etteastet umber jutustama, kuna see tegelikult ei olnud väga naljakas. Olgem ausad, kui minu intro oli midagi stiilis, et hei-hei, meie leiutasime ühe vahva laulusaate, mille britid rip-offisid ja panid nimeks Popidol ning me kavatseme näidata, kuidas siin saates tegelikult (professionaalselt ja ilusalt) lauldakse. Ja siis tegime palju halbu esitusi. Ja fakappisime natuke. Ja mina pidin tegema improt. Ja impro feilis. Ja kui Mari ei oleks teinud ühte seksuaalse alatooniga nalja oleksime kokkuvõttes kah feilinud.
But we didn’t. Tüüp, kes räigelt mõnitas kõiki esinejaid (läbi toreda briti huumori) ei öelnud umbes midagi halvasti meile. Ta kiitis meid ja ütles, et me oleme rahvuslikul tasandil kõike positiivsem üllatus, sest me ei ole need eestlased, kes naeravad maksimum kaks korda aastas ja on superserious. We were touched. And we were proud.
Peale selle olime oma õnnejoovastuse tõttu nii rebel’id, et ei läinud õigel ajal magama. Ja see on siin tõsine rikkumine. Eesti mõistes siis midagi nagu joobes peaga invaliidilt varastatud autoga kiirust ületades reanomobiiliga kiriku ees avarii teinud ja seeläbi karja poolsurnud imikuid tapnud.

2009-09-04T09:48:00.001-07:00

Täna siis lasti meid päris Cambridge’i. Päris Cambridge nagu see Cambridge, mida keegi näinud ei ole, aga kõik unistavad. Ilus Cambridge. Ajalooline Cambridge. Cambridge, mis pani mind isegi pilte tegema. Pilte, mida mitte keegi ei näe, sest mu lei ole Internetti, millega neid üles laadida.
Natuke naljakaid ja imelikke asju kah. Esiteks on brittidel mingi naljakas obsession muruga. Selle tavalise rohelise muruga, mis Eestis mitte kedagi ei koti. Siin on muru kohati nagu staatusesümbol. Põhimõtteliselt igal pool on väljas märgid, et murul kõndimine keelatud v.a selle kooli õpilastele vms. Ühes mõttetus koolis, mingis King’s College’is, olime meie need tähtsad ja priviligeeritud inimesed, kes said astuda selle püha muru peale. That’s how it went:
Kõigepealt oli väike tease’imine. Meid viidi selle kooli kõige kaugemasse nurka, näidati koguaeg seda, et murule ei tohi minna. Sellele maailma kõige ilusamale, rohelisemale, korralikumale, fancymale, triibuliseks niidetud murule. Keegi tütarlaps ütles, et see oli lausa supermuru. Keegi kolmas tütarlaps ütles, et see muru on veel lahedam kui Lukas. Ja Mari ütleb, et kuigi see Lukas on päris hea, lausa imeline, siis muru overrule’is isegi teda. See oli tõesti lahe muru.
Siis, kui möödunud oli umbes igavik (ehk siis astronoomiliselt 2 minutit, aga see muru literally stopped the time for us), siis läks asi foreplay peale üle ja üks mees hakkas rääkima, kui tähtis on nende jaoks muru ja kuidas sellel murul kõndimine on üks suur au ja privileeg. Me tahtsime kõik teada, mis tunne see olla võib, mis tunne võib olla selle püha muru peal legaalselt kõndida. Ja siis viis onu meie muruseikluse veelgi kõrgemale tasemele. Ta rääkis, kuidas ta oli kooliga kokkuleppe teinud, et me saaksime kõik sinna murule minna ja kuidas see juhtus ainult tänu tema staatusele selle kooli vilistlasena (pretty awesome actually).
Tegelt oli mul üks diip point kah selle muruloo taga. Ehk siis brittide obsessionid on väga imelikud. Näiteks ei saa ma aru, mis on neil segistite kasutamise vastu. Või miks nad arvavad, et swine flu on umbes sama hull haigus nagu AIDS. Veel üks veits omamoodi juhtum. Enne, kui me King’s College’i Chapel’isse saime, jagati meile voldikud selle asja ajaloo jms kohta. Ja siis lugesid tüübid meile sõnad peale, et me never ever neid voldikuid ära ei viskaks. Ja ei, mitte selle pärast, et seal on mingi tark jutt peal ja me võiks ennast sellega harida vms, vaid põhjus oli selles, et kui me viskame neid tavalistesse prügikastidesse, siis ei saa neid recyclida. Recycling on vähemalt Cambridge’is üldse võlusõna. Minu magamistoa juures asuva vetsu (kus lukustatust ei näita mitte loogiline punane-roheline värv, vaid palju omapärasem ja seetõttu originaalsem ja lahedam “vacant” ja “engaged” – et ikka idaeurooplastel huvitavam oleks) seinal on umbes kaasus deforestationi kohta. Seriously, see on kohati parem kui meie IDEA Brasiilia kaasus.

2009-09-04T09:47:00.000-07:00

Eile lõunal siis lahkusime kuuekesi (nii palju inimesi läheb läbi HMC programmi UKsse Eestist – 4 TIKikat ja 2 lihtsurelikku) Londonisse. Siinkohal tänan vähemalt mina (ja ma usun, et Mari, Madli ja Kadi Liis kah) südamest kõiki inimesi, kes leidsid aega ja tahtmist lennujaama saatma tulla. Mari, emotsionaalne inimene nagu ta on, pidi teie pärast küll hüpeldes lennuki peale minema, kuid see oli seda väärt (isegi Frank’i-nalju jään ma ilmselt igatsema).
Mis puutub lennukisse, siis Easyjet on natuke naljakas lennufirma. Taustainfot niipalju, et lennuk pidi väljuma kell 12:55. Kell 12:18 helistas mulle Eesti koordinaator Kaarin, kes edastas meile meeskonna soovid kohe õhku tõusta. Umbes kell 12:30, kui me turvaväravatest läbi pääsesime, teatab keegi tädi läbi lennujaama mikrofoni, et Easyjet’i lennule board’imine on lõppenud. Alguses mõtlesime, et tädi teeb eestlastele omaselt mingit halba nalja, kuid kui ta seda uuesti kordas, siis genereerusid peas juba erinevad vabandused stiilis “palun vabandust, et hiljaks jäime, ummik oli ja ema autol ei läinud selle pärast kolmas käik sisse”, ja seda endise TIK'i õpilasena olles veel kolmes erinevas keeles.
Õnneks ei vaadatud meid väga kurjalt ja üks potensiaalne homo oli lennuki peal isegi üsna sõbralik. Marile meeldis ta kah, sest oli väike déjà vu (rääkis nagu Lukas).
See kauaoodatud orientatsioonikursus algas samuti. Asub see ühes Cambridge'i kolledžis, mis ei näe välja nagu see Cambridge kuhu tuhanded inimesed iga aasta minna tahavad. Kõik peale muru ja lillede on suht kole ja mõttetu. Minu esimene lause, kui kohale jõudsime oli midagi a la "ma mõtlesin, et see on ikka ilus linn". Well, frankly it isn't. This part at least. Muidugi mingite Bulgaaria või Moldova tüüpide jaoks on see kool ülikena ja isegi Mari tõmbab selle hilisfunktsionalistliku söögisaali ja Harry Potter'i filmidest tuttava vastega paralleele. Tegelt on see maja ikka üsna mõttetu.
Ja et meid tulevase boarding house'i eluga juba algusest peale harjutada, pean ma nõmedalt vara kainena oma toas olema ja tule ära kustutama. Ehk siis just praegu. Postituse aega ignoreerida, kuna see riik ei ole kuulnud mõistetest wi-fi ega normaalselt kättesaadav Internetiühendus. Ega moistest mittevihmane ilm.
Kui aega üle jab, kirjutan mõnest positiivsest asjast kah. There must be something.

2009-09-03T05:18:00.000-07:00

Internetiv]imalused on siin v]rreldavad kiviajaga Eestis. Lubasin oma eelmisest postitusest, mis pole veel ilmunud minust olenematute tehniliste raskuste t]ttu, r''kida headest asjadest. N]nda teengi oma vabade minutite jooksul nimekirja asjadest, mis on siin meeldivad ja toredad.

1) Toit on siin vaatamata rumoritele v'ga hea. Meid k[ll hoiatati, et toit Cambridge'is on umbes v'ga palju [le keskmise taseme, kuid sellegipoolest loodan natuke, et mu tulevane kool on midagi v'hemalt peaaegu sama head. Kui jah, siis ma abiellun selle toiduga. I promise.

2) Mari on v'ga tore. Kui ma k[sisin, et mis siin veel head on ehk siis peale toidu, siis esimene asi, mis Mari [tles oli, et tema. Ja v]ibolla ongi, lihtsalt ma ei oska veel mingit head p]hjendust v'lja m]elda. Veel.

3) Britid v]ivad k[ll olla t'iesti m]ttetud arhitektid (vb kunagi olid head, aga mitte enam...see "imekena" Fitzwilliam'i campus on kole ja ... kole), aga nad oskavad kompenseerida seda oma kenade, imeilusate ja Marit nutmapanevate (tears of joy) aedadega. Ma pole p'rast Lukase k]net Tallinn Openi'l Marit nii ]nnelikuna n'inud. Good for her. Aga see aed siin on suht kirjeldamatu v]rreldes [lej''nud majaga.

4) Aega ei ole liiga palju. Muidu saaksite veel pikemaid igavaid postitusi

my new first

2009-09-01T14:16:00.000-07:00

Ma ausõna mõtlesin suhteliselt pikalt, et mida esimeseks asjaks siia kirjutada ning kuna mu aju ei tööta hetkel enam väga aktiivselt ja kuna ma põhimõtte pärast ei tahtnud esimeseks lauseks kirjutada midagi a la tere-see-on-minu-blogi-ja-seda-ei-pea-lugema-kui-sa-ei-taha-nii-et-ärge-olge-minuga-kurjad-ja-kellele-ei-meeldi-see-ärgu-lugegu-ja-mul-ei-ole-midagi-tarka-kirjutada, siis saite hoopis sellise imetoreda, pika, lohiseva, sisutühja, mõttetu, potensiaalselt kirjavigu täis ja veel kord imetoreda lause.

Aa, ja ühe supercool'i inside-joke'i teen kah:

alis volat propris

See pidi olema mu blogi pealkiri, aga kuna ma olin piisavalt kaine, siis tuli midagi mõõdukamat.

Rõõm siis teatada, et umbes ühe une ja autosõidu pärast lahkun UK'sse, et juba teist korda selles elus alustada keskkooliõpinguid, see kord siis Brentwood School'is, mis asub, üllatus-üllatus, Brentwood'is Inglismaal. Seda, et see asub kaks km Londoni piirist ja 30 km Londoni keskusest ilmselt paljud juba teavad ning kui ma viitsin, siis jagan veelgi hirmus konstruktiivset ja erutavat informatsiooni selle kooli, riigi, inimeste jms kohta. Beware!

Kui mul igav hakkab siis kirjutan veel.